Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...

Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....

Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....

....ei ole ju....

.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......

....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....

Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........

Hähh.....mõtles Kaaren.....

....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....

....

Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....

Rõõmupaigad.....

....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....

...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...

...tänud unemeistrile!