Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!