Vahel tahaks olla iseendast kenam!

Moosi...jahh kõikide eilsete murelike vestluste, lausete, sõnade lõpetuseks tundub mulle, et nüüd ei jää muud üle, kui osta moosi...ja elu saab magusam.....

Imetabane...et mitte öelda imeväeline, et mitte väita, et imeline...ehk siis lihtsalt muinasjutuline.....nii võiks kokku võtta minu tänase päeva refereeringu rahvaluule žanrite temaatikal....

Muidu on nii, et kuu aega on tagasi kodus oldud ja lõpuks või viimaks või juba hakkab sisse murdma argipäev ja ma ei kirjeldaks seda hetkel kui päikese kiirte sissemurdumist aknasse läbi pilvepragude, millega kaasnevad helgemad toonid külma kodu seintel vaid pigem kui imetabasuse ja/või tagasiolemise tõeluse murenemise väikesteks kaduvuse tükkideks......mille asemel tekib muremaastik kidurate ohkemändidega.....

Ma ei teagi millest see kõik tuleb, aga ma arvan et väsimusest ja sellest, et on ootusärevus ja meeles mõlguvad vaid väga argised mõtted.... need aga omakord tekitavad tüdimust ja hirmu, et kas nüüd ongi käes, kas nüüd ollaksegi ainult argised ja kas nüüd ei olegi enam maagiat ses olemises....ja kas põgenemised ongi nüüd ainult ja ainult eraldi.... ses mõttes, et mis mõttes... et peaks vist vähem mõtlema....

Vahepeal aga otsustasin hingata vaid värsket õhku....sain tädiks taas, varsti lähen vaatan vääksu üle ja kiidan heaks, lapselise ime ikkagi, mis sest, et igapäevaselt nii tavaline tundub vahel.....ja siis rääkisin parema une nimel teekannu taga, rääkisin ja natuke ehtisin ja väheke luiskasin vbl ka...mitte niimoodi, et endal halvem sai, aga lihtsalt ma sain ju aru, olin kogu aeg saanud, kuid ei nõustunud igas aspektis....nüüd võisin ehtida küll, parema une nimel, enesetunde nimel...ma ei ole kade.....enam mitte...

Aga ikkagi, kas ei võiks olla juba kevad, kerge tuul ja päikesepaiste, võib ju olla et isegi mõned nurmenukud, nokudeta nurmenukud ja vähem rõivaid, et ei oleks nii raske minna õue ja vett pidavad jalanõud loikude jaoks, olgu siis kelle pisarad tahes......