Mõnikord....mõnikord...algab puhkus....

Täna on mõnikord, pärast väga intensiivset kaheksat tundi tööl, saabus vabadus... kõik need reisikindlustused, laevapiletid, passiandmed USA lennubronnidesse, minekud Madagaskarile kuue inimesega jäid maha... maha kontorisse, kuhu mul pole lähiajaal plaaniski jalga tõsta vähemalt mitu nädalat... noh kaks vähemalt...

Päris kummaline taibata, kui siiber mul kõigest sellest antud hetkeks on ja kui innukalt ma täna otsi kokku tõmbasin... kõike seda parema tuleviku ja toredama oleku nimel....hmmm... hea... hea oli ikkagi sealt lahkuda kell üks öösel ja lihtsalt olla... ilma mitte midagi korraldamta oma sõpradega, oma heade ja natuke nukrate sõpradega, keda piinavad magamata ööd ja elu mõttetus....

Päris naljakad olid purjus ungarlase sõnad... ta ütles, midagi mida teame nii tema kui mina, kuid millest me kunagi ei räägi, vbl on see kõik liiga selge vbl lihtsalt ei taha asju ära sõnuda ega seinale maalida, sest siis nad saavad tõeliseks... täna ta aga oli lihtsalt purjus ja ei suutnud mõruda naljatamiseta... endalegi arusaamatult sattus ta sinna keelatud maale... mina naeratasin ja võtsin seda kõik naljana, sest just seda see ka ju oli... väikese imepisikese nükkega....elu on hernena veerev heleroosa lilleline põrsas ja homsest..... homsest olen mina taas teel......oeh.....mmmmm...mmmmm....mmm......

Võtke siis vabalt sest üks hetk olen ma taas tagasi, kogu oma armastusväärses hiilguses (:

õnnejärelpõgendus.... (:
Milline kentsakalt kõlav mõte.... ja ega suurt mingeid muid mõtteid polegi....

Kerin end vaikselt maha folgi möllust ja talletan kõiki neid naere ja nalju.... pilke ja inimesi, muuuusikast mööda saamata ega tahtmatagi saada.... kõik jäägu, mis nelja päeva jooksul kõrvusse voolas... sest hea oli, väga hea oli... ja ära tüüdata ei jõudnudki... jalaaa-labaad sai villi tantsitud ja villid sai lõhki trambitud ja käidud sai ja Karksi oli kohal ja tudula oma roosa beebide saali ning kõva ent koduselt kägiseva põrandaga.... kõhulihased sai valju naeruga valusaks ja märjaks sai vihma ja järveveest ja ööö telgiski oli olemas ilma iluunedeta..... mmmmmmmm..... ja muidugi nood topofiili gurmee paigad turg ja lossimäed ja Pauluse kiriku ümbrus....... ning muidugi too seltskond.... kurja!!! Ei saa mitte vaiki olla ilma nendeta.....ja ei tahagi.... njaa.....

Istun siin meelestan kõik ära vaikselt maha kerides ja masinast tulevaid folgilt omandatud helisid üle kuulatades...... väljas aga sajab... laialt jämedat sõbralikku vihma....hea..aeh

Näe... ja istubki seal maas... mitte midagi tehes... nagu muru... võta vaid muruniiduk ja sõida üle kui närvidele käib või liiga kõrgeks kasvab... Sellise ilmaga aga ei mõtle ka kõige hulljulgem aednik muruniitmisele... esiteks, mis tast sitast ikka niita sellise märjaga, niikuinii paindub vaid masina alla, ja esimese kuivaga tõuseb tuhast veel kõrgemaks, kui varemalt mäletatud, teiseks kes meist tahaks surra vesise lühise läbi, mis võib tekkida märjas elektrilise niidukiga tõmmeldes.... njaa... aga miks ta ikkagi istub siis seal nagu muru.... aga eks tuleb vist anda atra seada, suruda vaikselt hambad mulda ning kaeda kuidas kasvab Muru!

Asjatan, muudkui asjatan mingite asjade kallal ja endal on eluuni silmis... magama peaks minema, aga ei saa ju... palka makstakse ju ülevalolemise eest....
...njah...

Aga septembrist algab taas kõik otsast pihta...täna tuli selle kohta kinnitus... võtsid mu taas enda kaitsva tiiva alla nii et.... koolipink, loengud, Tiigi maja audikad, garanteeritud akadeemiline olemine... oeh.... mõnusss... ootan juba huviga....peas on tekkimas ka üks väikene plaani kah, et mis, kus ja miks... väikene ambitsioon on tekkimas... millest veel ajalugu vaikib ja valjul häälel rääkida ei saa...hingatagi veel päris ei julge sellele kõigele mõeldes, nii õhkõrn on ta...

...nagu ka too liblikas mu kõhus, kes vahel oma tiibu proovib ja lendleb....ning muige näole toob...ammu pole midagi sellist tundnud... ammu pole niimoodi olla saanud... ja nii ma vaikselt naudin ja loodan et veel natuke antakse aega nautida...ja samas enam ei muretse, annan aega ja võtan aega ja vaatan natuke pead kõverdades, mis sellest kõigest kord saab....

Ükspäev märkasin muide, et Mina olen tagasi saabumas... natuke võtab see küll hinge kartuses värisema, kuid samas on hirmus hea olla jälle iga päevaga natuke rohkem Mina ise... natuke vana ja natuke vanem ja samas nii uus...nii võõras ja õõvastavalt tuttav...
...peaasi et kõik taas käest ei läheks, et suudaksin mitte ära unustada toda kuut puhkuse kuud ning saada endast võitu seal kus vaja...

Uusi asju on ümber veelgi ning juba varsti võib mind leida Kastani tänavalt, helerohelisest tänavapoolsest toast, kus suur reheahi (poeetiliselt väljendades), suur voodi, riidekapp ja riiul raamatute jaoks... tuppa paistab õhtune päike ja korrus on teine.... kui ma peo kord selle puhul peaksin korraldama, siis teadke, te olete palutud (: tulge aga soola ja leiva ja heade soovidega...

Dumdumdum... ja ees, ees ootab ju veel mõni vaba päev ja Viljandi ja siis puhkus ja vinge trip sinna kus Magyari maa....Lätist saab suitsu ja Lucky Dogi, Leedust tseppeliine ja poola kohvi, ning Poolast halba asfaldit, õunu ja õunakesi ning Krakowit vorsti või vorstita ja siis ongi juba peaaegu.... saarelise elu aeg.....mmmm... I will rock my socks off!

Dumdumdum... aga ma nüüd asjatan natuke veel....miumiumau

Lollide kool, lollide pool..

Mõtles Kaaren ja oleks heal meelel tahtnud sellele idioodile oma kõrval jalaga hella kohta virutada....õnneks lahkus viimane kiirelt, pealegi oli Kaaren liiga üllatunud viimasest repliigist, et nii kiirelt reageerida....

Täiesti uskumatu mees!!... Sa võid tulla, kui sa paki paberosse ostad.... Kust tekkis selline valearusaam, et temaga keegi üldse kuhugi tulla tahab... see et käitutakse viisakalt ei tähenda sugugi seda et ollakse unustanud.... see on lihtsalt viisakas ennast säästev käitumine...

See repliik oli olnud solvav, ent samas oli selge, et asi ei olnud Kaarnas... hälvikute puhul lihtsalt ei ole parata... kui sa suhtled puudega inimesega siis sa ju ei süüdista teda, selles et ta näiteks normaalselt käia ei oska, samamoodi oli tolle mehega... lihtsalt socially challengest... and big time...tuleb mõistvalt suhtuda, puue nagu iga teinegi.... mõtles Kaaren, raputas õudusega pead ja otsis üles tolle, kelle pärast ta oli siia urkasse taaskord tulnud ja kelle ta viimaks oli üles leidnud....

Kaaren pani siidri lauale ja võttis istet, ta vaatas neid tumedaid kulme ja tundis kuidas rõõm üle ta keha levis... Tulemine polnud asjata...Suu tumedate kulmude all rääkis midagi vaikselt ja Kaaren kuulas... see oli puhas nauding... vahepeal ütles ta midagi sekka, kuid üldiselt nautis ta kuulmist ja kuulamist, vahepeal noogutades ja imetlusega naeratades.... Talle meeldis too teine.... talle tõesti meeldis too vastas istuv teine.....oeh....

Ja juttu jätkus... jätkus hommikuni... ei seganud see, et sulgeti urgas ja tuli minna sinna kus ka suitsetamise keelu ajal öösel suitsetada tohib ja kohvi juua saab, ei seganud see, et algas tööpäev ja lõpuks oli juba hilja lahkuda, seegi ei seganud, et kell lõi uue päeva tunde juba keskpäevaks, see vaid ajas välja uut kohta otsima, kus istuda ja olla... koht leidus kiiresti ja sai edasi istutud... vesteldes, kuulates rääkides, imetledes, naeratades, nalja tehes, naerdes, nautides....Saabus õhtu, õues läks jahedaks ja jälle viisid jalad sinna samasse urkasse, kus alles hommikutundidel lahkutud sai... ikka veel vesteldi ja joodi õlle...

Siis aga jäi Kaaren magama, suitsu tehes, ukse taha.... on viimane aeg lahkuda mõtles Kaaren ja mõistis järgmisel hetkel, et too viimane aeg oli juba ümber saanud... lahkuda oli võimatu... õnneks leidus too teine, tumedate kulmudega.... Kaarnale kutsuti takso ja viimane viis ta koju... enne lahkumist kallistati põgusalt ja küsiti number.... teadmata, kas seda kunagi ka kasutatakse.... oli Kaaren rõõmus.... Ta oli olnud au nautida toda imeimelist teist järjest üle 24 tunni ja seda nii platooniliselt et kananahk tuli peale.....

Kaaren tundis et ta on armunud!

Täna kui ma lõpuks mitu tundi pärast keskpäeva koduuksest välja sain, et enne hambaarsti juurde suundumist juua üks kohv massuga helises mu telefon... Helistas minu hambaarst isiklikult ja küsis et ega ma ei ole unustanud, et täna kell neli peaks me kohtuma, ütlesin et unustanud ei ole.. tore, netis ta kerge pettumsusega ja küsis siis et ega ma hoopis neljapäeval ei taha vastuvõtule tulla, et täna nii ilus ilm ja äkki ma tahan midagi muud teha kui hambaarsti toolis istuda.... Nägu kiskus muigele ja ma olin vägagi nõus neljapäeval minema... Arst on ikkagi ka inimene... pealegi oli hirmus tore massuga suppi süüa ja kohvi juua ja siidrit libistada... ja teel rongijaama saime kokku veel mariliisi ja väikese Looga... kui massu rongaga minema põrutas jalutasime veel Loo ja Mariliisiga tükk aega ringi.... mul lihtsalt on nõrkus väikeste eluimede vastu....

13. ja reede... mida kenamat suudaks üks inimlaps ette kujutada....

Mina ammu enam ei suuda....

Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....

Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....

Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all

Time of chaaaaa - aaannnnn - ggggeeeees!

Oeh... ma olen poolteist tundi kauem kui ametlikult tarvis tööl istunud... lihtsalt nii palju on tegemist... igasugu arveid vaja teha ja laekumisi kontrollida ja siis sättida ja putitada ja aidata ja susserdada.... nojah... nagu ikka puhkuste perioodil reisikonsultandi nahas....

Eile aga käisin Maasikaga hüvasti jätmas.... mina ütlesin, et ma enam ei taha ja tema ütles, et pole rohkem vaja ka.... nii on lõppemas minu veikene kuus kuud kestnud eksperiment, ressursside juurde vool väikestest valgetest tablettidest on sedakorda läbi....Maasikas ütles, et kui nüüd midagi täielikult ära kukub, siis võin ma tagasi tulla, aga septembrist peaksin niikuinii uue Maasika otsima, sest vana sõidab ära ja hakkab mõneks ajaks välkkariks.... seda oli kuulda muide irmus kahju... sest praegune Maasikas on tore, kohe väga tore... aga ma loodan selle peale, et äkki ei ole nüüd mõnda aega enam Maasikaid sellisel kujul vaja...

Kui nüüd aga vaadata kokkuvõtvalt tagasi lisaresurssidele, siis julgen arvata et ilma nendeta oleks mul sel aastal lõpetamata jäänud, selline meeletu keskendumisvõime ja tööind ei ole mulle kuigi loomupärased... olen küll võimekas, kuid ainult siis kui kõik muu on suurepäraseimas korras ja sedasi ma päris täpselt ei kirjeldaks oma elu viimases mais...

Kaheotsaga asi on olnud aga minu hea alkoholi taluvus, mis viinud mind nii mõnelgi korral kurjale teele ja ülitarbimisse ning hommikusse piinlikkusse.... samas ma arvan et lollusi tuleb teha ja tore, et nad sedakorda tehtud on..... ülejäänud asjade kohta ma veel midagi öelda ei julge... ma natuke pean istuma ja seedima... soovitavalt samal ajal mitte tööd rügades... see aga saab võimalikuks.... kui üldse, siis kunagi tulevikus...

Vaik(elu) seitsme veinipudeliga... too kirjeldaks minu tänast hommikut kõige adekvaatsemalt ja muidugi mõista oli tegu tühjade pudelitega...

Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...

Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...

No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut

Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....

Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....

Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....

iiik....

Et siis juba õige mitmendat hommikut tööl sellise olemisega mida leidlikumad meist kirjeldaks kui eluline pohmelus... alkoholijääknähtude ja vähese uneaja oivaline mikstuur.... ja igal hommikul ma luban endale, et täna läheb teisiti, et lähen kohe peale tööd koju magama....noh ja siis helistab akos või tõnu või leian ma ise, et üks kohv ei tee paha ja järgmine samm on kella kolme aegu öös, kui leian end taas, sealt kus alati, rohkem või vähem purjus, rohkem või vähem veidraid tegusid tegemas ja inimesi nägemas.... süütan suitsu nelja tikuga ja ohkan... otsin oma telefoni ja sean hommikuks äratuse, hiljemalt keskpäeval tuleb ärgata, et siis voodist otse tööle minna....siis võtan veel ühe joogi ja olelen edasi...

Hommikune ärkamine on üldjuhul vaevarikas ja põnev... mälumäng pole kunagi minu tugevam külg olnud....ohkan taas ja vean end voodist välja heidan pilgu peeglisse... silmad ja nina alles, järelikult võib minna küll.... ja uksest väljas ma olengi... vaevaliselt jalga jala ette seades leiangi end lõpuks jälle siin neetud laua taga...

Ohkan....tean ju ise ka täpselt miks see kõik...aga ikkagi tahaks magada ja ikkagi kipub peale lubadus, ettäna mitte.... ja siis tuleb meelde... täna õhtul on Liisi ja grill kursakatega....

Neetud!!!

Laulupidu ja vibukütt... rahvuslus-rahvuslus-rahvuslus ja küünarnuki tunne... jeesus, kuidas ma vahel selliseid hetki naudin...

Eile lauluväljakule jõudes jooksis judin üle selja, selline mass, ma pole siin kunagi sellisel suurel hulgal inimesi näinud... ei ühtegi rohelist lappi, igal pool vaid inimesed, inimesed, inimesed... ja šašlõkipannidelt tõusev kärssava rasva lõhn ning hall suitsuvine....

Oeh ja siis hakkasid laulma poiste- ja noormeeste koorid... pagan... karvad kehal tõusid püsti, tibutagi tuli ihule... assamait, võimas.....
Ühendkooride ajal, kui kõlas Palve, tõusid kõik inimesed püsti....lobin vaibus... oli laul ja isamaalik võimsus.... tekkis hirmuäratav karja tunne, selline mutri ja ühtsuse tunne ühteaaegu õõvastav ja vaimustav....

Kui pidu lõpuks läbi ja Ülve juurde sai jalutatud vajus vaim ära, liiga palju emotsioone ja inimesi... see kõik oli väga võimas kuid sama palju ka väsitav...aju jooksis kinni ja õhtul bussijaama minnes valitses täielik otsustusvõimetus, kas umbne täistuubitud buss või õnnemäng kell 23.00 teeääres...

Seiklusjanu minu sees viisi ikkagi minikleidis neiu teeäärde... peale võttis mees, kes esialgsete andmete kohaselt pidi sõitma Koseni, siis aga otsustas ta ümber ja lubas mu Mäoni viia... lõpuks kui olime natuke raha klappinud ja benbsiini ostnud viis ta mu Tartusse ära, tunnistades, et tegelikult oli ta teel koju Tallinnasse ja mind hääletamas märganud, kuna tal oli halb päev otsustas ta miniseelikus neidu aidata, äkki teeb tuju paremaks... Kuna aga mina nii meeldivaks kaaslaseks osutusin siis ei raatsinud ta mind sugugi enam autolt maha lasta ja viis Tartusse ära... ise tagasi Tallinna poole sõitu alustades kuuldus veel hüüatus: "Sa oled ilus! Sa meeldid mulle!" Naeratasin vastuseks ja lippasin minema... Sõit oli olnud tore, hea vene rockmuusika ja mehe vibuküti lood, vibudest ja safaritest ja elufilosoofilised arutlused, aga vaatamata kõigel olin ma väsinud kui laip.. magama oli ainus mõte... enne aga veel üks kosutav kohv ja mõtisklused päeva üle...

...krhmm...selliste päevade nimel ma elan... selliste juhtide pärast ma hääletan...