pühapäev, juuli 08, 2007

Vaik(elu) seitsme veinipudeliga... too kirjeldaks minu tänast hommikut kõige adekvaatsemalt ja muidugi mõista oli tegu tühjade pudelitega...

Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...

Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...

No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut

Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....

Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....

Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....

Kommentaare ei ole: