tahaks taas viriseda....vinguda ja kurta....viuviuviu.... ei ärge saage valesti aru, kõik on hästi.... lihtsalt.... hing on liiga herk.....ilu on ümber palju ja ei oska iseendaga midagi peale hakata... pooleksminemise tunne on.... vaimne väsimus....pinge... ja plaanid, mis ei lähe nii nagu mina tahan...urrurrurr...suhteliselt sürr ühesõnaga ja ei midagi uut teiste sõnadega....

tahaksin pihlapuu rüppe või lõhnavasse sirelipõõsasse....tahaksin, et ei peaks istuma siin ja ootama, ootama ja lootma, et vastus ikkagi tuleb....

Tänase päeva muusika on aga HabanaBluesi soudtrack, mida mul ei ole, ent mis mul peas kõlab....

Varasuvelgi, võib varahommikustel Tartu kastestel tänavatel leiduda unist lund.... valgete kastaniõite kerget, kohevat, suviselt lõhnavat lumeund....

Viimasel ajal on ilm olnud palav ja kleepuv, vihmane on ka olnud ja pikset leidunud...

Minu mõtted on samamoodi kleepuvad ja palavad....
Pinge on tõmmanud kogu keha ja mõtted nii hellaks, et maailmataju on kuidagi valus....
Kõik on võimendunud, herk on olla....ja hetkiti minus tärkav märkaja...saab hetkiti märkidest aru...

.... olen olnud liiga sallimatu, olen olnud liiga ahne, tahtnud haarata enda kanda ka seda, mis sugugi ei kuulu mulle.... saan aru, ja püüan.... astun sammu tagasi.... jätan teile ruumi ja ei võta teie elu oma elu pähe....püüan... ja ei ole enam kuri... natuke äikeseline, palav ja kleepuv, aga enam mitte kuri.....natuke teie ja palju enda pärast.....

Kaaren vaatas punast joont kontrollaknas....judin jooksis üle ta selja, käed värisesid... sügav hingetõmme ja kergendusohe... Hetkeks oli tal suisa hirm olnud...

Tegelikult oli see kõik olnud vähem kui lihtsalt tõenäoline, see oli olnud suisa väga ebatõenäoline.... aga.....

Meelerahu oli ka midagi väärt otsustas Kaaren ja toetas selja vastu toolileeni... jahh meelerahu oli kulda midagi väärt... eriti pärast viimast korda kui tal oli iiveldus tekkinud.....

Krhm.... Kaaren vaatas aknast välja, sadas vihma ja ootamatult oli saabunud hommik... viimasel ajal oli viimane eriti salakavalalt ligi hiilinud, enne kui Kaaren teda märkas ja kiiruga voodisse ronis...

Kaaren vaatas helendavat ekraani... süda ikka veel tagus... küll on see väike inimene ikka õrn, nii kerge oli minna katki ja ootamatult lihtne oli teha katki...jaa...ja ikkagi ta ei saanud aru, kuidas mõned said olla nii katki et muutusid mustaks auguks, mis teisi endasse imesid ja välja sülitasid, pärast ära lõhkumist....

Ta ise ei olnud ennast ka kunagi üdini heaks inimeseks pidanud, liiga isekas selleks, liiga uhke selleks, liiga edev selleks... ühesõnaga lendav nurgelisus mis ootab tõeksaamist... noh vähemalt niikaua kui tal olid olnud tiivad.... Kaaren tundis kerget torget seljas, või oli see süda... ahh, kes enam aru saab... nüüdseks ringi uitav nurgelisus, kes ootas tõeks saamist, kuid vaatamata sellele ei saanud ta aru, kuidas ei tahetud/suudetud näha kõrvavõrdki iseenda seest välja.... miks??... pagan ise sellised karjaloomad, algusest lõpuni, kuid endast kaugemale ei näe, minu naba on minu maailm, ja ikka tuleb pidevalt enda õuel asuvasse kaevu kuseda.....uskumatu lollus ja kiivas küündimatus.... milline mõttetus.... arusaamatu

Igasugune tolerantsus sulas Kaarnast....

Minu valu on kõige suurem...
Ja teie olete selles süüdi...
Noh, vbl ei ole ka...
Aga, ma ikkagi käitun nii nagu oleksite...
sest elu ongi algusest lõpuni ebaõiglane...
pealegi on minul ükskõik...
teist kõigist igatahes...
noh tegelikult endast ka...
ma ei saa sellest lihtsalt päris täpselt veel aru...
ma igatahes olen kõige ilusam ja targem..
ja kõik, kes seda ei usu....
võivad põrgu kerida!
Ja kõik, kes seda usuvad... võivad põhimõtteliselt sama teha..
sest ega ma tegelikult ma enam ei oska Teid näha...
ega ma ammu ei usu....
minu maailm sai ära lõhutud juba ammu...
ma olen kohatu...
ma olen elupõletaja...
ma suhtun teisse nagu ma tahan et te minusse suhtuksite,
sest siis....siis oleks mul lõpuks õigus kogu see krempel põrgu saata...
ma ei tunne ammu enam mingit huvi...
see on ainult häbitu kibestumus...
ma ei suuda ammu enam teid tunda
sest mul on teist kõigist juba ettekujutus olemas....
ärge hakake üldse püüdma, ma palun...
see oleks hale, sest ma ei saa taganeda oma ainuõigest arvamusest
sest muidu võiks maailm veel kord kunagi elatav tunduda...
ja see oleks ju liig, sest ma olen ta ammu elamisväärituks tunnistanud...
liiga lihtne on elada oma väikeses kibestunud elus,
et väljatulemiseks pole ammu enam motivatsiooni..
ega tegelikult pole jõudu ka...
noh vbl oleks aga....
lihtsam on olla lihtsam...
pealegi see tähelepanu kõditab meeldivalt mu enesehinnagut,
mida ammu pluss poolel olemas ei ole,
nagu austust iseenda vastu...
see suri välja eile aasta eest...
ta viis ta endaga nagu kõik muugi....
aga mis siin ikka... ma olen rahul...
tuviks pole mõtet muutuda...
hoopis lihtsam on olla mõttetu idioot!

Kaaren luges veelkord õhku kirjutatud sõnu... ta sai sellest suurpäraselt aru... ja ainuke mis ta tunda suutis oli haledus... tal hakkas selle peale piinlik... seda oli piinlik jälgida....inimesed olid nii õrnad....

Ta tahtis koni üle rõdupiirde alla murule visata... aga see, ei olnud tema moodi, talgi oli mõni totakas põhimõte ja ta toppis koni karpi aknalaual....

Kuhu aga teha küll katkiste inimeste varjupaik?... et ei oleks piinlik....

Tühi.... täiesti tühi.... rohkem ei taha, ei saa, ei või...öäk...

Kokku on hetkeks 66 lehekülge kehva arutlust, teooriat ja selle rakendamist, iseenda vaimuvaeseid mõtteid ja mõttetusi, sisse ja välja juhatamisi, kasutatud kirjanduse loetelu ja kõike muud... ja üldse ei taha rohkem sõnagi kirjutada ega isegi mitte sõnagi lugeda.... lihtsalt nii meeletult kõrini on... väsimus on ka... aga ma olen siiski kindel et see pole sugugi veel kõik, et tuleb veel... lugeda, kirjutada, kohendada ja parandada... väkkar... aga praegu praegu võib vist magada.... vähemalt hommikuni....

tuumaelektrijaamakatastroof!!!!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb nentida, et olen purjus....

elu veidrus paneb mind veel jätkuvalt kummastama..... iga päev peaaegu korra uuesti, kuidas see KÕIK on võimalik....samaaegsel ja eraldi....

Kuidas on nii et toitumishäired on kerged tekkima ja samas kuidas vahel võib tunduda maailma parim asi keefiiriga tatrapuder või zavoodi pelmeenid... kuidas suve hommikuti laulavad linnud... kuidas enne läheb valgeks kui sa magama oled jõudnud minna, kuidas on inimesi, kes jäävad alati tuttavateks ja neid kes lähevad sulle korda esimesest hetkest kuni lõpuni.... vaatamata sellele missugune on sinu suhe nendega....kuidas sa tunned rõemu, sellest kui keegi läheb koju enne lõppu, kuidas, sõbrad on need kes suudavad alati taluda su kohtlast olekut, kuidas päike läeb looja, kuidas on vahel piinlik, kuidas vahel on tahtmine hoolida ja vahel haarab tahe lüüa käega kõigele ja kõigile, kuidas vahel toob kelmika naeratuse huulile pilk, mis mõeldud teisele ja kuidas vahel ongi tunne, et tahaks saada palju ilusaid lapsi ja soovitavalt esimesena tütre..... kuidas voolab kõik see, mis on sinus, vahel välja, kuidas kirjade kirjutamine võib tunduda konti murdvana, selle metafoorilises tähenduses....

jahh ja kuidas... on vahel tunne, et sõnu ei jätku, selleks mis öelda on....

Täna hommikul ärkasin kell kaheksa telefoni äratuse peale...minuti jooksul sai laiskus minust võitu ja loobumine loengust teoks... väljas sadas vihma ja teki all oli lihtsalt imetlusväärselt mõnus. Tõmbasin rõduukse veidi enam vallali ja keerasin end teki sisse kerra.... ma vahel suisa armastan neid vihmaseid hommikuid.... järgmine kord avasin silmad peale suuremat kärgatust õues... pikne käristas ja klaasid klirisesid hirmunult... selle kevade esimene tõeline äike... kell oli õnnelikult saanud 11... laiskus ja nautleja minus oli seegi kord tugevam ja trenni jäi samuti minemata....sellise imelise kõuemürina ajal oleks suisa patt olnud ju sängist teki alt välja ronida... Õuest rändas sisse värsket kevadist meeleolu ja lihtsalt oligi hea olla.. oma pesas oma kodus oma tartus oma mõtete ja kevadega... sirutus... ringutus...silmad lahti, silmad kinni... tekk üle pea, varbad teki alt välja... pea teki alt välja, varbad teki all.... igatmoodi lihtsalt mõnus.... viimaks kella poole ühe aeg oli äike lahkunud ja saabus otsus end üles ajada. Kuid vaid hetkeks, selleks et käivitada oma undav läperdis ja ronida tagasi nautima hommikust muusikat... hedonismi eri otsustasin ma, kui rõdul mõne aja pärast suitsu kimusin.... sellised hetked, omas uhkes üksinduses, naudeldes....

ja nii need päevad läevad....mõtles Kaaren....

Juba oli käes mai....ootamatult, vägagi ootamatult....aga vbl oli ootamatu ainult see, et vein oli otsa saanud..... Pagan, ei teagi kohe....

Hetked olid viimasel ajal kõik kerges veini leotises ja nii oli too tühja pudeli vaatepilt kuidagi nukker ja tegi kohmetuks...Kas oleks aeg ehk lõpetada?? küsis Kaaren endalt... vaid retooriline küsimus, vabandas ta hetk hiljem....ja avanes järgmine pudel....

Kaaren täitis pokaali ja jõi sõõmu... meeldiv... joovastavalt meeldiv, ei ole midagi halba öelda...

Joovastavaid hetki oli viimastesse päevadesse palju saanud, kas või too ülikoolilinna keskel katusei8d mööda käik, millele eelnes viin ja kommid mäenõlval ja tants ....jahhh... saatjaks sai selleks õhtuks täiesti ootamatult võlur, edev, mustas, klaasitatud pilgu ja pehme häälega....täiesti ootamatu sattumus... täiesti mitte Kaarna kategooria, ent seda huvitavam....vaheldus....

Ja too ära looduses käik...mida saatis taevas, mis kevaditi siinmail nii ilmekaks muutub, ning mida väiksel saarel järvesees sauna ees sai pikalt vaadeldud... kus sadas vihma ja oli luigepaar... ning saun.... sai puhtaks mõtted ja ihu.....paljas ihu ja soojus ja vihm ja puitlaudis, kus sai pikali olles taevasse passida...sai küll puhtaks....päris puhtaks sai...

Jahh...ja nood sõbrad....Kaaren võttis veel lonksu veini...nood tema puntras tantsivad sõbrad...kuulavad ja kuulatavad... heaniihea

Afektiline labiilagressioon.... ütles M...

Jahh... vbl tõesti oli Kaaren nõus...korraks oli küll natuke labiilne tunne... aga ainult korraks...

Njaa....ei suutnud taas oma impulsiivsust tagasi hoida... jälle läks käest... pagan!!! Ta peaaegu oleks end halvasti tundnud...

...kuid siis tuli selge mõistus tagasi..kusagil oli siiski ületatud piir, hea maitse piir... kusagil polnud see enam naljakas, kusagil oli talle liiga tugevalt pähe astutud...Kaaren ei olnud see kellele oleksid meeldinud avalikud skandaalid.....

Aga kui aus olla, siis sellele oli ta kord juba mõelnud, tal ei olnud küll see plaanis olnud, kuid ta oli sellele mõelnud... sest vahel... vahel suutis too teine olla nii kuratlikult vastik.... olgu... Kaaren sai aru, et vbl ta eileöine käitumine oli kergelt võik, kuid...too oli olnud liiast... ja ta lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida... eriti kui tekkis nii ahvatlev võimalus...

Istu ja valva mu kohta ja õllesid!....ma lähen teen paar kiiremat tantsusammu...
Mis mõttes?! Kaaren ei olnud kellegi hall hiir, koer ega lõbutüdruk....

Olgu, ta sai aru, et vbl oli kõik ainult, et teda ennast püüti kaitsta... jaaa see oleks küll rüütellikult kena plaan, aga juba eos rumal....

Selline käitumine ei olnud aksepteeritav.... pealegi selle eripreemia oli too ülbik auga juba varem välja teeninud, ja isegi seda tunnistanud... igasugune respekti puudumine... igasugune, selle võtan kaasa.... ma olen emotsioonitu.. milline rumal jutt.....kelleks teda peeti... kelleks teda ometi peeti...

Kaaren mõtles hetke... talle tuli meelde too reavunud pilk... ja see, kuidas tol hetkel see sugugi ei huvitanud... Ta sai ühelt poolt aru miks see kõik... aga kaua võib, see polnud piisav õigustus, Kaaren ei olnud teps mitte süüdi, et elu oli ülbikule peksa andnud!....

Pealegi..... Kaarnat oli kasvatatud halvasti... juba lapsena oli õpetatud astuma välja kui keegi liiga teeb või ebaõiglane on.. kui keegi lööb, löö vastu!.... Need sõnad olid juba lapsepõlvest kaasa antud....ja kui keegi väljendab nii selgest oma..."mina olen MEES ja mul on pohhui.... ning mõttetult nõme võin olla millal ja kellega iganes" suhtumist.... siis mõelgu korra veel...

omasugustega vaid on sellise mängu mängimine lubatud....tiibateta Kaarnad jätke mängust välja... ja lihtsalt öelge, kui nad teile ei meeldi...nad lähevad ära ja ei tülita...rääkimata õlleraiskamisest!

Kaaren pistis suhu tükikese tumepimedat shokolaadi ja sulges silmad.... ta armastas seda magusat mõrudust oma keelel... see oli lihtsalt nii mõnus... siis hammustas ta shokolaadi tüki pooleks talle oli närimine alati palju suuremat naudingut pakkunud kui lutsimine... eriti shokolaadi puhul....siis tuli neelatus....

Kaaren avas silmad.. talle meeldis naudingu hetkil silmi sulgeda... nüüd ta vaatas aga taas helendavat ekraani... njah valmis, oli ta tahtmatult või tahtlikult väänatud nentima... see lähetamata kiri, mis end juba kuud rohkem kui kaks oli kirjutanud, oli viimaks valmis saanud... Kaaren sulges faili ja vaatas kiirelt descktopi tapeeti... seal oli vikerkaar... just selline nagu ta oli olnud mõned päevad tagasi seal paneelmajade vahel kaubanduskeskuse kohal... kui sadas tihedat tihedat kevadist vihma ja kaugelt taamalt paistis päike.... nii ere oli too vikerkaar olnud.. ja see kohuke mida ta oli söönud oli ses vihmas eriliselt hästi maitsenud... Kaaren taipas et ta mõtles söögist... paganama naiselikud parameetrid... pagan....ta püüdis meenutada veel toda vikerkaart....njah ja toda noormeest, kellega tal oli plaan tookord joosta sinna, kust see kogu värviline krempel tundus alguse saavat... oli teine tulnud nii morni näoga linna poolt pilk kinganinadel ning siis märganud kaarnat kes parasjagu kohuke käes keset teed seisis ja kuhugi kaugustesse kaes... temagi oli märganud seepeale vikerkaart ja muianud... kaaren oli samuti muianud.. ning siis olid nad üheaegselt viibanud pea ja pilguga vikerkaare alguse poole.... njah kaaren teadis küll mis neil mõlemil peas oli sel hetkel... läbi lompide ehitusmarketi taha sinna kust algas vikerkaar.... aga tal oli kohuke pooleli ja tiivad märjad.... nii ta vaid muigas veel ja lahks selga keerates... jahhh... tookord polnud ka too kiri valmis olnud.. poleks olnud võimalust joosta kuhugi....

Kaaren mõtles hetke punapäisele haldjale kellega ta just täna oli rääkinud nii pikalt... kuidas haldjas oli aru saanud ja kuidas haldjas teadis nagu tema isegi... et see kõik ei mänginud välja... et uppujat ei saa päästa kui uppuja ise seda väga ei taha... ja too uppuja keda kaaren oli seiranud... tegelikult üldse ei uppunud, see oli lihtsalt silmapete olnud ja veel vähem soovis ta kaarna poolt tüüdatud saada... see et ta katki oli ei tähendanud ju veel et ta uppumas oli....jahh kaaren sai aru küll...Too viimane jooks üle kaare oli nii mõnedki asjad selgeks toonud....ning nüüd oli ka too kiri, lähetamata kuid kirjutatud saanud....

Kaaren sügas räsituid ja valutavaid tiivanukke ning kallutas pead ja manas ette uksekoputi pilgu..... oli aeg...

Volber... mulle on alati meeldinud... elav tuli, väike kummaline animalism, miskine valguse võit, läbi nõidusliku pimeduse... midagi salapärast midagi natuke maagilis-müstilist....njahh või mulle vähemalt meeldiks nii mõelda....

Seekordne volber oli teisest diskursusest, kuhu kuulusid kallid veinid, seelikud, mukitud näod, naiselikkus, üleüldine teatav ülevus... ja kõik oli tore, mulle meeldis, ammu polnud saanud end niimoodi üles lüüa ja kaunis olla...vähemalt enda võimaluste piires, sest tegemist on ikkagi minuga, midagi üdini sulnist siit tulla ei saa, alati jäävad miskised ruikaid ja riukad külge, mida ära ei silu...väikesed kuradikese sarved, mida maha viilida ei anna... noh aga pm siiski ilus hea ja naiselik.. veini joov ja jäätist sööv olemus... sõbranjetamine... kena... meeldiv ebakainus... esimesse korporatsiooni astudes ja teatav lõbujanu.... kõik väljavaated õhtu edenemisele olid meeliülendavad...

...ja siis (nagu kõigis neis ilusates lugudes)....sattusin situatsiooni, ebameeldivasse sellisesse ja leidsin end ühel hetkel vastu seina surutuna ühe lugupeetud korporatsiooni välisukse vahetus läheduses sisemisel poolel... suruja oli tundmatu uksest sisenenud meesolend, kes arvas et ma väga tahan temaga suudelda ja tunda tema käsi oma kehal kleidi all ja pükstes... delikaatsetest selgitustest ei piisanud...abitus...nõrk... järgnes mõte, tobe kuidagi, kui ma karjuma pean hakkama...kusagilt imbus läbi miskine mälestuse jäänuk, et see on juba kord niimoodi olnud, kusagil pimedas külmas tänavas aastaid tagasi... mõistus üritas pilti eirata, krt ma ei ole enam see laps ju, ja ma ei ole oma lolluses pimedas kõrvaltänavas... ma olen olen kenade värviliste mütsidega meesterahvaste vahetusläheduses....mille kuradi pärast mul on siis täpselt see sama tunne nagu seal tänavas... ja mille pärast need kuradi plekistmõõkadega auäärt härrad ei võta midagi ette..... Järgnes karjatus, vali löök vastu säärt ja metskassi pilk, mis ründajat veidral kombel ehmatas.... Jooksuga uksest välja külma öösse... veres adrenaliin ja peatus lähedal asuva maja taga... süda läks pahaks ja sees keeras hetkega kohutavalt, oksendus lähedasse prügikasti...silmis viha ja pisarad... kuhugi inimeste sekka ütles miski peas... jooksuga sinna, kus peaks olema mõni tuttav nägu...

Kimusin suitsuruumis suitsu suitsu järel... jalutasin väljas, seletasin kokkuvõtvalt mis juhtus... ei midagi tõsist kõik on korras, vastik vahejuhtum vaid, sisendasin teistele ja endale.... ebameeldiv kainus oli kohal...miskine jälkus oli aga sees... too mälestuse, abituse jälkus, mis pani ajuti pisarad voolama.... rahunesin ja kirjutasin kogu oma härduse ja ülereageeringu naiselike parameetrite arvele... istusin taas suitsuruumis kui tuli noorhärra P ja tekkis võimalus minna koju...pääsemine.... Kellegi seltskond, kellegi kodu ja soe voodi... unustus, kiire ja imeline... kolme tunni pärast oli vaid väike värin veel möödunust sees... keerasin endale kindlamalt teki ümber ja surusin end P keha vastu....tänulikkus ja soojus voolas mööda keha ning uni võttis maad...