Kaaren vaatas punast joont kontrollaknas....judin jooksis üle ta selja, käed värisesid... sügav hingetõmme ja kergendusohe... Hetkeks oli tal suisa hirm olnud...

Tegelikult oli see kõik olnud vähem kui lihtsalt tõenäoline, see oli olnud suisa väga ebatõenäoline.... aga.....

Meelerahu oli ka midagi väärt otsustas Kaaren ja toetas selja vastu toolileeni... jahh meelerahu oli kulda midagi väärt... eriti pärast viimast korda kui tal oli iiveldus tekkinud.....

Krhm.... Kaaren vaatas aknast välja, sadas vihma ja ootamatult oli saabunud hommik... viimasel ajal oli viimane eriti salakavalalt ligi hiilinud, enne kui Kaaren teda märkas ja kiiruga voodisse ronis...

Kaaren vaatas helendavat ekraani... süda ikka veel tagus... küll on see väike inimene ikka õrn, nii kerge oli minna katki ja ootamatult lihtne oli teha katki...jaa...ja ikkagi ta ei saanud aru, kuidas mõned said olla nii katki et muutusid mustaks auguks, mis teisi endasse imesid ja välja sülitasid, pärast ära lõhkumist....

Ta ise ei olnud ennast ka kunagi üdini heaks inimeseks pidanud, liiga isekas selleks, liiga uhke selleks, liiga edev selleks... ühesõnaga lendav nurgelisus mis ootab tõeksaamist... noh vähemalt niikaua kui tal olid olnud tiivad.... Kaaren tundis kerget torget seljas, või oli see süda... ahh, kes enam aru saab... nüüdseks ringi uitav nurgelisus, kes ootas tõeks saamist, kuid vaatamata sellele ei saanud ta aru, kuidas ei tahetud/suudetud näha kõrvavõrdki iseenda seest välja.... miks??... pagan ise sellised karjaloomad, algusest lõpuni, kuid endast kaugemale ei näe, minu naba on minu maailm, ja ikka tuleb pidevalt enda õuel asuvasse kaevu kuseda.....uskumatu lollus ja kiivas küündimatus.... milline mõttetus.... arusaamatu

Igasugune tolerantsus sulas Kaarnast....

Minu valu on kõige suurem...
Ja teie olete selles süüdi...
Noh, vbl ei ole ka...
Aga, ma ikkagi käitun nii nagu oleksite...
sest elu ongi algusest lõpuni ebaõiglane...
pealegi on minul ükskõik...
teist kõigist igatahes...
noh tegelikult endast ka...
ma ei saa sellest lihtsalt päris täpselt veel aru...
ma igatahes olen kõige ilusam ja targem..
ja kõik, kes seda ei usu....
võivad põrgu kerida!
Ja kõik, kes seda usuvad... võivad põhimõtteliselt sama teha..
sest ega ma tegelikult ma enam ei oska Teid näha...
ega ma ammu ei usu....
minu maailm sai ära lõhutud juba ammu...
ma olen kohatu...
ma olen elupõletaja...
ma suhtun teisse nagu ma tahan et te minusse suhtuksite,
sest siis....siis oleks mul lõpuks õigus kogu see krempel põrgu saata...
ma ei tunne ammu enam mingit huvi...
see on ainult häbitu kibestumus...
ma ei suuda ammu enam teid tunda
sest mul on teist kõigist juba ettekujutus olemas....
ärge hakake üldse püüdma, ma palun...
see oleks hale, sest ma ei saa taganeda oma ainuõigest arvamusest
sest muidu võiks maailm veel kord kunagi elatav tunduda...
ja see oleks ju liig, sest ma olen ta ammu elamisväärituks tunnistanud...
liiga lihtne on elada oma väikeses kibestunud elus,
et väljatulemiseks pole ammu enam motivatsiooni..
ega tegelikult pole jõudu ka...
noh vbl oleks aga....
lihtsam on olla lihtsam...
pealegi see tähelepanu kõditab meeldivalt mu enesehinnagut,
mida ammu pluss poolel olemas ei ole,
nagu austust iseenda vastu...
see suri välja eile aasta eest...
ta viis ta endaga nagu kõik muugi....
aga mis siin ikka... ma olen rahul...
tuviks pole mõtet muutuda...
hoopis lihtsam on olla mõttetu idioot!

Kaaren luges veelkord õhku kirjutatud sõnu... ta sai sellest suurpäraselt aru... ja ainuke mis ta tunda suutis oli haledus... tal hakkas selle peale piinlik... seda oli piinlik jälgida....inimesed olid nii õrnad....

Ta tahtis koni üle rõdupiirde alla murule visata... aga see, ei olnud tema moodi, talgi oli mõni totakas põhimõte ja ta toppis koni karpi aknalaual....

Kuhu aga teha küll katkiste inimeste varjupaik?... et ei oleks piinlik....