Minusuguse düsklahvsuse all kannatava grafomaani jaoks on kohutavalt imelikud hetked, kui ainuke mõte, mille tahaks kirja panna on see, et ei olegi ühtegi mõtet, mida tahaks kirja panna.....






....ma arvan et ma kirjutan sellest veel palju.....

Paneb mõtlema.... uskuge, mind paneb kohe tõsiselt mõtlema.... kui ühel hetkel avastad ennast tegemas midagi, mida sa kunagi täiesti võimatuks pidasid.... hakkad mõtlema, et millest selline ...???? Ja kui siis ühel hetkel tajud, et ei teagi miks, asjad lihtsalt on nii.... ja kuigi teguviis ikkagi vähe võik tundub, suudan pärast pikka juurdlemist tunda lihtsalt kerget piinlikkust iseenda ees, kerget häirivat vastikust, mis lõpuks võib viia loobumisele....või siis mitte...

Muidu läheb mul aga hästi, vist...... katkiolemine on otsas, kuidagi kummaliselt ja tähelepandamatult ümbersaanud.... alles on küll minu kerge labiilsus ja emotsioonid-emotsioonid-emotsioonid.... aga see olen lihtsalt mina, oma talumatu kerguse all kannatades...... toda katkist tunnet enam ei ole.... järele mõeldes on muidugi paganlikult aega ka möödas, juba üle aasta, millest pool kaetud väikeste pillide loodud tugevusega ja poolt toibumine pillidest.....nuinu, natuke hirmutav, aga samas mitte sugugi kogemustevaene

Aga hea on tagasi olla, hea on olla..... vähemalt hetkel.....

Mõneti juhtub nii, et voolab käest nädal või kaks ja alles ei jää justkui midagi....vahel aga juhtub, et midagi jääb, näiteks pinu või peotäis mälestuste pudi, mida meenutada. Mingeid katkeid vestlustest, mingeid hetki nähtust, kuuldust, mingeid tundeid, mõtteid ja kummastusi...

Viimasetest nädalatest, mis käest voolasid, jäi näppudevahel parasjagu palju mõttepuru.... Mõned naljakad irvitused ja huumorinurgad ja kummalisi sooje ja kõledalt külmi hetki....

Einoh, ikka juhtub, kui sõbrad kohtuvad, selleks, et teha süüa või sünnipäeva pidada või kui huvilised tulevad kokku, et vaadata ungari filme või, et tantsida.... kui sellele kõigele lisada veel natuke alkoholi, natuke destruktsiooni, antipohmeliini ja pohmeliini ilma antita ning kaamoslikku novembri pimedust ja käegalöömist, siis saab päris kopsaka hulga, mille üle imestada ja mida tahtmatult ja tahtlikult hiljem jagama peab..... noh, kui julgeb........

Tantsulumm....
...mulle meeldib tantsida, mulle tõesti meeldib... ma armastan seda tunnet, kui mõte kaob ära ja jäävad ainult muusika, rütm ja liigutavad kehad.... muusika kõlab ja oledki ära, kusagil kaugel, mingisuguses lohutavas ruumis... paratamatult tõuseb puna palgele ja naeratus venib üle suu......see, kas inimesed on ümber või ei, ei ole sellistel hetkedel oluline... sel hetkel on üksitantsimise lumm, see on muusika ja ise ruum, puuduvad mängud partneriga, ei ole ühes lustimist ega vahel nii meeliergastavat näitamist ja teisele olemist, on minna laskmine ja uppumine, on haaratus......on mmmmmmmm......on nii ütlemata hea....

Eile sattusin täiesti teadlikult kodubaari. Pealisülesandeks oli natuke juttu ja sooja õhku puhuda ning juua üks õlu, enne veel kui hakkab uus ja kiire järjekorras järgmine tööpäev.... No selline "suts ja valmis, 2h pärast kodus lebos ma olengi taas" projekt.... rahulike koduste riietega astusin välja ja pahaaimamatult, ise äärmiselt rahul olles oma plaaniga, mõne aja pärast, mõttelist vilet lüües, üle tuttava ukseläve taas sisse.....

Esimese helina kostis kõrvu tuttav pala, mida seal tavaliselt kõlamas ei kuule, nägu läks meeldivast üllatusest naerule.....järgmisel hetkel sain aru millest selline muusikavalik... taga nurgas seisis brikolöörlikult ülesseatud diskoripuldi taga väike tuttav härrasmees.......Üllatus ja selge teadmine, sedakorda on õhtu täidetud hea muusikaga....hea, nii hea.....ja naeratus näol tahtis kõrvad kuklale kokku lükata...

Rääkimisest ei tulnud õhtu jätkul just liialt välja, puusanõksud ja tantsupõrand vallutasid mu südame ja muust ei hoolinud.... tantsule palujatest ka mitte....korviandmisi võeti isiklikult ja solvunud olemisega tuleb mul veel rinda pista, tean küll, kuid see kõik oli seda väärt. Natuke küll kripeldas see järjekorras järgmine tööpäeva oma kella 09.00 algusega, mida ei saa nihutada, hingel, kuid mitte liialt..... vähem jooki ja vähem und sai otsustatud ja edasi gruuvitud.....

Elu väikesed imed....just see, mida hing oli igatsenud......

Kui viimaks kohusetundega mõtlesin, et peaks vist lahkuma ning hing vastu puikles, et enne ei saa, kui tuleb mingi olemuselt mineku lugu, kuulutas härrasmees välja loo headele naistele.... naersin pisarateni, täpselt, lugu pühendusega mulle, viimane lugu.... ma armastan seda kui juhtumised tunduvad kokku klappivad kui kvaliteetne piltmosaiik.... tantsisin ja sättisin end minekule. Veel enne kui lugu lõppeda jõudis kergitasin mõtteliselt kõrvule tõmmatud kübarat ning saatsin teele õhusuudluse ja tänussõnad....

Ast oli kiire ja kerge ja kerra keerasin end juba siis, kui peaaegu neli tundi und endale veel lubada sai....kuigi välja olid löönud vana issias oli olek naeratav...
too Napoleon oma muusikaga oli loonud mu õhtu.... ma olin tänulik, et ta oli, ma olin tänulik, et olin...

Mul on väga edevad kummikud... mustad punaste moonidega, pärit Räpinast kust kala nad ise mulle tõi. Viimased päevad olen oma edevate kummikutega ringi kooserdanud, kaks paari villsokke sisse ja läeb läbi lume vabalt....

Mõned päevad tagasi ärkasin ma aga üles ja oli juba hilja.... olin maganud päeva maha ja kuidagi ei saanud õhtut ka vedama, õnneks aga tuli punapäine kaunishing külla... siis me tegime putru ja jõime teed ning sõime shoksi.... õhtu sai vaikselt vedama, ning siis korraga oligi juba öö ja mina suisa 8h üleval olnud, tundsin et läheb käest ära ja läksin, otsusega terve järgmine päeva haigena veeta, magama....

Järgmisel päeval olingi tulihingeliselt haige, voodist ei väljunud, muudkui jõin teed ja lugesin ja kraadisin ja magasin....täitsa tore oli niimodi, natuke veel rohkem oleks võinud magada, kuid kahjuks on ööpäevas vaid 24h ja rohkem kui päeva mul haigeks olemisele kulutada polnud võimalik.

Pärast haiget päeva ja ööd olin ma niisiis jälle terve, natuke rohkem küll nuuskaja kui tavaliselt, aga muidu terve, vähemalt enda arvates.....
Immuunsüsteem ei olnud päris sama meelt ja nii tekkis salakavalalt otse keset tööpäeva mu huulele ohakas-ohatis.....mille tulemusel tuli katkestada suudlustehooaeg.....

Nii, et siinkohal annan teada, ei ühtegi suudlust, enne kui ohatis läinud!!!

Tuntuu siltä, että täällä jotain hurisee....

Meil käisid külalised. Kokku oli neid paras pinutäis, nii kakskümmend või natuke rohkem, mul polnud mahti neid üle lugeda. Külalised peatusid Tampere ja Uppsala majas ja rääkisid kõik püüdlikult inglise keelt.... külalsied pidasid ettekandeid ja küsisid asjakohaseid küsimusi, õhtul istusid nad pikalt Ülikooli kohvikus ja sõid head paremat.... Nad kõik olid väga ilusad ja arukad, rõõm oli neid kuulata.... Õhtu enne ära minemist tänasid nad meid, et nad kutsuti, meie tänasime vastu, et nad ikka tulid... siis jõime me üheskoos veini ja lubasime peatselt uuesti kohtuda... Hartsaga leppisin kokku, et kirjutan talle ja siis vaatame, äkki saan minna kaema, kuidas nemad seal õpivad. Tahaks minna küll väga....Varahommikul Tampere majast lahkudes jätsin ma maha oma mailiaadressi ja põsemusid

Tore on kui käib selliseid külalisi. Sellised külaskäike võiks rohkemgi korraldada, need teevad silmaringi laiemaks ja toovad mõttele värskust....

Jahh, niisiis tulge külla!

Kaelakangus...

Viimasel sugulaste laiahaardelisemal koosviibimisel, mis pühendatud minu armsa täditütre 50 juubileumi tähistamisele, võttis täditütar vaevaks kõiki kõigile tutvustada, no nii igaksjuhuks... Kui järg minu tutvustamiseni jõudis siis öeldi, et ma olen armsa onu tütar, tark aga kangekaelne nagu juurikas....
Minu lähisugulasetki on leidnud, et antud väljend, mind piisava kokkulangevusega kirjeldab.....

Varemalt ei saanud ma sellest liialt aru, enda arust paindun täitsa kenasti ju, arvestades kõiki neid akropaatikaveerandite viisi ja muid keskmisi ja individuaalseid tegureid, siis julgeks susisa väita, et olen keskmisest paindlikum... aga ei, nende jaoks ikka kangekaelne ja kangekaelne.... Muudkui kuula ja imesta, kangekaelne eitus ütleksid muidugi inimesed, kes mind kauemalt teavad.....

Täna hommikul aga, kerge pohmelusega ärgates, sain aru küll, mis nad selle kangekaelsuse all silmas on pidanud, ikka toda meeletut jonni, mis sugugi ei lase asju lihtsalt jätta või tegudel vaid olla, ning mis sunnib tegema füüsilisi ja vaimseid võimeid ületavaid pingutusi, selleks et midagi tõestada või korda saata. Pole ime, et pärast selliseid vaimseid nikastusi, muudkui nutt varrukast võtta. Mõni teine elimineeriks sellised enesepiinajalikud suurema tulemuslikkuseta numbrid juba mõtte tasandil, aga ei, mina mitte.... Loobumine toimub ainult kõige suurema häda korral ilma igasuguse mõistlikkuseta ja loobumise hinnaks on täisväärtuslik kaotaja tunne, mille ravi, olenevalt kaotuse suurusest, suuremal või väiksemal määral egopaitusi nõuab...

Tänane hommik oli selles plaanis peaaegu valgustuslik, peoga nätaki vastu laupa ja hetkeks tundus loobumine järgmisest võitlustandrist mõistlikkuna, hetkeks ma täiesti suutsin aru saada, et kinnisideed vältida püüdes, on viimane aeg teha oma käitumisse ja suhtumisse korrektuure.... Kiirelik "Las, minna!!" tuli konarlikult üle huulte ja kuigi kaela kangus hakkas juba sees pead tõstma ja kõike ülihelikiirusel ümbermõtlema, olin ma siiski olnud hetkelises mõistvuses.... Olin valmis andma igasuguste pretensioonideta alla, sest õhtused niitide hargnemised olid näidanud, et igaljuhul oli mu taotlus ja soov nurjunud või nurjatud juba eos. Sellele lisadusid raskelt õpitud teadmised minust endast ja oma impulsiivsust ning rahuliku loomu ja ükskõiksuse puudusest teatud elu aspektides. Antud tegurite korrutisena formuleerus alalhoiu instinkti tungiv palve - Run, Forrest, run and do whatever You have to do, but don´t look back!

Jahh tõesti, hetkeks oli ihu tahtmist täis, tahtmine üksainus kordki haihtuda oksalt, mida ma nii hoolega saen, enne kui see´jäleda lajatusega on maapinnale prantsatanud...

.....Kuid kes küll kraabiks kaelalt kangust??

Sadas, sadas lund....
...ja kogu maa on siiani valge, või noh enam vähem, selline määrdunud, natuke räpane, kuid siiski enamvähem valge...

Sadama hakkas laupäeval ja siis sadas kohe hoolega, sügiskoolis Kiidjärve raamatukogus passisidki kõik muudkui suurtest akendest välja...esimene lumi on ikka müstilise ja natuke nukra maiguga ja samas nii imeliselt ilus, eriti kui sajab nii nagu too laupäev, laialt ja hirmus rahulikult, justkui poleks neil helvestel aega ilmatumalt kätte antud...kraadid olid küll üsna nulli ümber, kuid lumi ära ei sulanudki, peale ja sisse astudes tegi küll jalad märjaks, kuid muud ei midagi.....

Öösel aga, siis kui vastupidavamad, veel ikka makrofleksiga tihendatud palkhoones tantsu lõid hakkas korraga külmetama... lõi taeva selgeks ja tähistaeva välja ja muudkui külmetas, nii, et hommikusel silmad lahti käigul metsa ja külasse kõik krõmpsus taldade all, ja inimeste jutuvadast jäi õhku aurune sõnajälg... Tagasi Tartu sõites võisime veenduda, et too lumi polnud sugugi lokaalne nähtus vaid oli ikka suuremalt ja tugevamalt ette võetud.... Külm oli toagi jahedaks löönud, nii et ei aidanud muud kui ahi soojaks kütta, ma siis kütsingi, külla halgude, küll pulkadega, mis Kiidjärvest pähe olid tekkinud. Laulma sedakorda ei jõudnudki, kuigi oleks väga vist tahtnud, aga ehk järgmine kord juba jõuab....

Õhtu sai veedetudki nõnna vaikselt, veel natuke keelt õppides ja mõeldes asjadest mis tol hetkel pähe ei tahtnud mahtuda... ega väga väiksemaks mõelda ei õnnestunudki... aga vähemalt lahutas kenasti meelt ja kulutas aega, niikaua kui aega enam ei olnud....
..siis sai lõpuks kerra keeratud ning mõeldud lubamatult valgele jääkarule...

Palun mulle üks jutuvestja!

Soovitavalt selline mahedalt mehise häälega.
Erioskustena võiks osata ka vahetada lambipirne ja olla osav kitarrikeelte sõrmitsemisel või mõnel muul muusikainstrumendil, viimane tingimus vaid soovituslik.

Lugusid soovin kuulda kaugetest maadest ja ilusatest inimestest, seiklused iseendasse ja hingematvad kirjeldused paikadest kuhu jalg vaid vahel võib sattuda samuti vägagi oodatud.
Kurbade lõppudega lood, võiksid olla esitatud lootustandvas võtmes või jäägu nad lihtsalt jutustaja poolse lõputa, et kujutlusvõime saaks nad kaunilt kokku tõmmata.
Humoorikad, väikese sarkasmi ja irooniga vested olgu esitusviisilt kelmikad ning salapärased....
Jutustused imelistest asjadest fantaasialendu lubavad ja õhinaga edasi antud...

Vestjal palun tulla ja koputada õlale, algatuseks võib näiteks naeratada soojalt....

Lootusrikkalt ootama jäädes...

...tigrr, aga tilluke...

PealeSelle: Neil kellel vesta ühetegi lugu pole ning soovid teiselaadsed, palun mitte hetkel tülitada, puudub tahtmine ja jaks.... vaim on lahjaks jäänud ja lugudepuudusel nõrk... Võtan ühendust, kui olemine taas suhtlust soosiv...

Eilne õhtu oli nagu mõnes huvitava huumoriga noortefilmis millel tugev õpetlik puänt ja moraalitsev sisu....

Ei noh pole midagi öelda, õpetlik oli igatahes, näiteks õppisin mina uudsena, üle ja uuesti taas mitu olulist asja......

....nimelt mitte ükski tegu, mis sa teed, ei jää vaid selleks teoks, vaid sellest sünnib omaette lugu, mis hakkab oma elu elama ja millel võivad olla ulatuslikud tagajärjed, mis ka mitmeid aegu hiljem su elukeeli puuduvad.... et sõbrad on sõbrad ja muud inimesed on muudinimesed ja ühest kategooriast teise ei olegi nii lihtne liikuda....et mitut rauda tules hoides võid end lõpuks leida tuld kustutamas, tühjade kätega istumast ja/või külmetamast....et leidub inimesi, kes on lihtsalt oma olemuselt nii enesekesksed, et vajaksid riigipalgal olevaid sotsiaalimetlejaid.... et kolmnurgad on toredad ainult kõrvaltvaadates..... et sõnadega on meil raskusi ja hirmus palju jääb ütlemata.... et vahel on ainus, mis lõpuks alles jääb, sinu sihikindlus...... et alati ei saa, seda mida tahad...... ja et issanda loomaaed on suur ja teed tema aias käänulised.....

Mulle tundub et ma peaaegu hakkan aduma, mis eilse noortefilmi mõte oli, mulle tundub, et võib olla oleks aeg teha pisukesi korrektuure ja leppida olukordadega, enne, kui nad liiga hakkavad tegema.... ning, karvane tunne mu sees ütleb, et natuke on vaja selgitada oma seisukohti, mis ajajooksul pisut muutunud on.....

...võiks korraldada näiteks pressikonverentsi??
....või tehkem järmisel korral näiteks grupipilt?!