"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.

Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.

"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".

Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?

Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...

need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!

Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...

kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...

... kas teate?

Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.

Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...

... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!

Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...

"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...

Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...

Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.

Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.

Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.

Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...

Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...

Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...

Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.

Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.

Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...

Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....

Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust