Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...