Vahel, suure külmaga võib juhtuda, et mõttedki külmuvad pähe ära, mõnikord aga kogu mõttetegevus justkui tardub, põhjust nagu polegi, aga ühtki jagatavat mõtet ka ei ole, suisa kuid võib minna enne kui tardunud meel end lahti kerib ja mingigi liiklus taastub.....jahh, aga loomulikult leidub ka aegu, kus lihtsalt ei taha, ei saa, ei või või lihtsalt ei olegi midagi uut ega vana öelda.
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....
Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....
Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....
Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...
....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....
kolmapäev, detsember 28, 2011
neljapäev, september 22, 2011
Need sügishommikud....
...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....
...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...
... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....
... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....
...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.
...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....
...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...
... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....
... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....
...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.
kolmapäev, august 17, 2011
Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.
Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.
Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.
Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.
Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...
Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.
Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.
Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.
Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...
pühapäev, august 07, 2011
Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.
Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...
Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...
neljapäev, juuni 09, 2011
reede, juuni 03, 2011
Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..
Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..
Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.
teisipäev, mai 03, 2011
Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...
Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.
Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...
Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...
Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.
Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...
Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...
laupäev, aprill 23, 2011
pühapäev, aprill 17, 2011
Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
neljapäev, aprill 14, 2011
Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
kolmapäev, aprill 06, 2011
Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
teisipäev, märts 15, 2011
Kui ei suudeta leppida vähemaga kui Kuu ja tähed, siis tundub, et ei jää muud üle kui kosmonaudiks hakata, mõtles Kaaren ja libistas end pildi servast tagaplaanilt maha ...
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
esmaspäev, märts 14, 2011
Tsiteerides kalssikuid
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Tähepoiss
... ja siis veel sellest, et ma heameelga püstitaks monumendi inimestele, kes võtavad üksikuid kindaid porilompidest üles ja/või tõstavad kuhugi nähtavale kohale või/ja lihtsalt poriste jalanõude levialast kõrgemale...
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
laupäev, märts 12, 2011
Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
reede, märts 11, 2011
kolmapäev, märts 09, 2011
Kaaren on kaduv kunst...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
pühapäev, märts 06, 2011
Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
neljapäev, veebruar 24, 2011
Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
neljapäev, veebruar 17, 2011
Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
esmaspäev, veebruar 14, 2011
Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
kolmapäev, jaanuar 26, 2011
Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
Tellimine:
Postitused (Atom)