Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...

Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....

Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...