Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...