Kui Kaaren jõeäärsesse kodulinna tagasi jõudis, ei olnud suvi veel läbi, ent siiski tundus nagu oleks ta eemal olnud kuude kaupa ja ajataju ei tahtnud suve enam päris ehtsaks pidada ...

Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.

Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.

Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...

Sain, jahh sain mis tahtsin ... sain kõik ja nautisin algusest lõpuni ... rõõmustades, ennast välja elades, uurides, uudishimutsedes, unustades, naerdes ... nautisin ja tundsin end eneses õnnelikuna ... aga mis edasi?

Ei oskagi enam midagi õieti peale hakata ... taga-ajus on natuke pettumusmaigune tunne nagu elu oleks vingerpussi mänginud ... justkui visanud kinda. Võib ka muidugi olla, et tegemist on lihtsalt väikese tagasilöögiga, sest kes see siis jaksab aina ja aina rõõmustada ning õnnelik olla ... õnne kass? ... või siis kohanemisraskused?

Tuleb tunnistada, et nõutuks teeb, et ei oska, et ei oska lihtsalt võtta mis antakse ja rahul olla ning libiseda läbi elu, kergelt, lihtsalt, laginal ... aga samas, samas ei vahetaks ma seda möödunud suve millegi vastu ... las siis olla raskused kohanemises sügisesse või kass või segadus või oskamatus midagi veel tahta ... ma siiski ei kahetse ja rõõmustan et oli ning olen tänulik ... südamest tänulik antud võimalustele ...

... küllap leidub ka tee edasi ...

Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...

Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud  ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.

Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.

Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.

Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.

Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.

Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et  harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.

Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?

Aga mis edasi?

Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.

Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.  

Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.

Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.

Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee  pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.

Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...

Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.

Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees ... võiks öelda, tsiteerides klassikalisi tüvitekste.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.