Kui Kaaren jõeäärsesse kodulinna tagasi jõudis, ei olnud suvi veel läbi, ent siiski tundus nagu oleks ta eemal olnud kuude kaupa ja ajataju ei tahtnud suve enam päris ehtsaks pidada ...

Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.

Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.

Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...