Väike vares on kusagilt topelt lõua hankinud ning mõnikord kui tal juhtub hea tuju olema meenutab ta kuratlikult neid väikesi puust ja savist voolitud rõemsa olemisega buddha munkasid ... Ükspäev aga sain selgelt aru, et pole vares munk ühtigi ... Kui neil rõõmsatel paksukeste loksub varvaste vahel vaid tuul ja liivapuru, siis väikese varese harjumusest krõnksus varvaste vahelt võib leida vaid värvilist kangaudu ... ehk kerglaselt kleepuvaid ebemeid ... Sokkide salajane needus!

Leidsin tunni ... täiesti ootamatult ja kogemata ... pidi olema kohtumine aga teine pool ei ilmunud kohale .. mõelda ja mina saatsin kogu meespere poodi, et saaks rahulikult kohtuda ... Milline rõem, mida kõike võib teha ühe tunniga ... tunniga jõuab vajadusel omajagu, ent otsustamine on keeruline ...

Käia dushi all?
Kasida pisut elamist, kus juba peaaegu, et nädal pole keegi lillegi liigutanud?
Pesta veel teetasse, mida siinse viirusepuhanguga justkui seeni pärast vihma kraanikaussi tekib?

Kirjutada paar nimekirja asjadest mida peaks tegema ning mida tahaks teha?
Natukene atra seada?
Teha kiire uinak?
Mõelda vähe?
...

Viimane kuu on kuidagi käest voolanud ... Lühike koduskäik ning selle ettevalmistus ja tagantkoristus ning siis massukas ja reiks lühikesel vastukülaskäigul ja siis kogu majapidamise vallutanud viirus ... tunne on nagu oleks kogu aeg mingi pidev võitlus ja kiirustamine ... võitlus ajaga ... härjapõlvlane võitleb töö rindel ajaga ja mina võitlen kodu ja enda rindel ja jään justkui pidevalt kaotajaks ... ei teagi miks mul selline tunne on ... 

Koduskäik oli tore, ent ei ole olnud võimalust seda luusse lasta ... mul on kuidagi vaja enda sees mingid asjad läbi seedida ... aga see vajab natuke aega iseendaga ... mida ei ole
Ja siis see tähepoisiga kohtumine ning uudised peagi saabuvast väikesest krussisjuukselisest tähepoisist ning hiljem taassõbrunemine ja siis teade salajasest abiellumisest ... mis kõik on kuidagi hästi soe ja tore, ent samal ajal vajaks natuke seedimist ... 

Ma tunnen, et mul on endaga taas paar kana kitkuda aga pole olnud võimalust maha istuda ja lasta mõte lappama ... Mind rõhub see kummaline olukord, kus ühelt poolt pole nagu millekski aega ja on pidev võidujooks minutite pärast ja teistpidi mööduvad päevad mingis emaduse udus, ühtpidi igiarmsalt ent teistpidi uskumatult aeglaselt ja üksluiselt, samu ja samu toiminguid aina korrates ja korrates ... jesus, kaua võib!

Mul hakkab sedasi iseendast kahju ... päriselt ka poeb hinge enesehaletsus ... uluks peatäie, aga ei saa, ei saa, sest seda on raske mitte isiklikult võtta, seda on raske seletada ... kõik ju püüavad ja näevad vaeva nii et hing niidiga kaelas ... hingan mitu korda sügavalt sisse ja tean et läheb üle, hetkel veel läheb üle ... Ükskord prahvatab ta niikuinii ...

Mul on alles kaheksa minutit, sellega jõuab dushi all käidud küll!