Kaaren vaatas peeglisse ... sealt vaatas vastu nägu, mis oli pisut unine ent täitsa iseenda moodi ... Kaaren polnud kunagi oma nägu üleliia armastanud, ent ta oli sellega ära harjunud ning teadis milline see tavaolukordades välja näeb, peeglisse vaatamine oli enamasti kontrollkäik, lühike ja mitte kuigi tähelepanelik, justkui kontrollimaks vaid, kas nokk on ikka otse ... seekord aga ei suutnud Kaaren peegelpildilt pilku pöörata ... jaa nokk oli otse, aga mitte see ei köitnud ta tähelepanu. Tegelikult ei suutnud ta otsekohe mõistagi, mis ta tähelepanu naelutas, ent seal see oli.

Kaarna pähe tungis mingisugune mälestuspilt sellest samast näolapist ühes teises peeglis mitte liialt ammusest ajast ning paratamatult sündis võrdlus. Jaa, nägu oli olnud üsna samasugune, ent midagi oli siiski teisiti ... nokk oli otse, põsed sama suured, kulmudki nii nagu ikka silmadele vajuvad kaitsvad puhmad, vaodki laubas olid samasugused ... aga need silmad ... jah just, need silmad olid teistsugused.

Tolles mälupildis olid nad justkui suuremad, justkui lubavamad, justkui uduselt klaarimad, väheke sõbralikumad võib olla isegi kuidagi lohutavad või kaastundlikumad ning rohkem hetkes ... Kaarna ees peeglis paistvad silmad olid natuke nagu hallimad, rahulikumad, ent ka otsivamad ja äraolevamad samal ajal justkui leppinud aga mitte lõpuni rahul ... ehk oli seal igatsustki, mis peitis end argise pilgu taha.

... Silmad - hinge peegel, mõtles Kaaren ja pigistas laud kinni ... Jäi ainult mälupilt ... ta tundis kuidas kurku tõusis klomp ... ühtäkki hakkas Kaarnal iseendast lõpmata kahju ... ta vaatas mälupilti ning meenutas ... need olid armastust jaganu silmad, see pilk oli naerust väsinud pilk, sügav peeglisse vaadanud rahulolu ...

Kaaren surus pildi tagasi mälusahtlisse ... avas silmad ning vaatas uuesti peeglisse ... vahetas kibeduse oma pilgus realistliku otsustavusega ning leppis  otse oleva noka ja nende hallide äraolevate silmadega ...

Täna tuli niimoodi hakkama saada ...

Eelmisel nädalavahetusel võtsin aja maha ... või noh, keegi igatahes võttis selle mult maha ... ise olin selles osas üle keskmise passiivne. Laupäeva hommikuks aga olid erinavad kokkujuhtumised minu varasematele plaanidele kinda visanud ning duelli võitnud ... polnud isegi põhjust kellelegi kurta ... magasin, jõin hommikukohvi ja magasin veel ... kusagil pärastlõunal ajas tühi kõht korinatega kiiret poetiiru tegema. Kuna eelmise õhtu külalised olid viidanud külatamata lähipoodidel otsustasin tutvuda kodukandiga ...

Kõigepealt leidsin oma kodutänavalt ühe täiesti müstilise maja, mida ma seal kunagi varem märganud ei onud ... kuna nii käed kui taskud olid tühjad abivahenditest, sai selle täpsema vaatluse ja jäädvustamise vajalikkus tungivalt meelde märgitud ... nagu külalised olid lubanud leidus ootamatust lähedusest ka Toome poele vägagi sarnanev pisike kauplus, mis seisab Liha poe kõrval ... Liha pood oli kinni aga toidukauplusenimeline Toome poe derivaat avatud .. tikke neil oli ... hapusid kummikomme ka ... sümpaatne värk ... olin tänulik ...

Kui juba kodust väljas, otsustasin oma kodukandi tutvust laotada kaugemalegi ja jalutasin ühest lõikuvatest tänavatest mäest üles ning siis natuke jälle mööda paralleeli tagasi.. Ootamatult leidsin teisegi kaupluse, mille pealkirjaks tabavalt asukoht märgitud .. kaupluseks kohandatud pisike nõukaaegne abihoone paiknes ühe üsna hädise, ent siiski elujõulise pärna all. Kaunis sildi kujundus, sundis mind muidugi rikkuma ka poodi ümbritsevat jäist rahu ning lükkas mu veidi segadusse ajavast ustekeerisest sisse.
 Pood koosnes ühest vägagi valgustatud kandilisest inimtühjast ruumist, pikast l-kujulisest letist ja paarist letitagusest riiulist, millest suurem enamus olid valged ja tühjad ... need vähemusriiulid, kus midagi leidus olid enamasti hõivatud erisuuruses anumatest, mis täidetud mitut laadi keelekastega ... teine kaubaartikkel poes olid kartulikõpsud, mille sortiment võrreldes vedelikega oli märgatavalt kesisem, ent muidu üsna tühjade riiulite tõttu mõjus nendegi valik siiski jõuliselt ning rikkalikultki ... rohkem justkui midagi polnudki, nii vähemalt tundus enne kui ma avastasin ühel kõrgemal asuval riiulil vägagi esindusliku matrjoskade rea ja üsna kummalise valiku erinevatest nipsasjadest ... järele mõeldes ei olnud viimased vist müügiks vaid pigem pakkusid seltsi ja lohutavat hubasust ootamatult leti taha tekkinud tüsedale naerusuisele keskealisele meesterahvale, kes mult uuris, mis ma juua sooviksin ... küsimus ehmatas, sest juua ei soovinud ... rehmasin käega ja lahkusin matrjoskade rida pähetakerdunult kohmakalt poest.

Tagasi kodu poole kõmpides möödusin veel ka Kirsi kauplusest, mis on üsna kuldne kesktee kahe eelnevalt mainitud kodukandi poekese vahel ... muigasin üsna mõnuga ... hea on teada, et kodukanti mahub ...

Vahepeal olin natuke vait taas ... mitte et poleks midagi jagada olnud, aga alguses väga ei raatsinud ning maailmalaiunevõrk jäi ka kuidagi ebamugavalt ja tasuliselt kesklinna ...

siis jällegi kui võrk taas käeulatuses ning raatsimist rohkem sõitis katus emotsioonide toel kuhugi puhkama ja võttis kõik sõnad kaasa ...

... nüüd on katus enam vähem jälle tagasi, ent kogu sisu on nutust ja ilmastikust märg ja läbiligunenud ning tuleb tegeleda kahjude ülevaatamisega + vabandamise ja selgitamisega ning selgitamise ja vabandamisega ...

... väsimus on peal kogu sellest tundemöllust, iseendast ja lüheldaseks kuivama kippuvatest öödest ...  heal meelel võtaks puhkuse ja läheks endast välja ... või pigem suisa ära ...  puhkaks oma rumalusest ning puntras elust ...

Mõtlesin küll et nüüd kui nullist jälle üks on saanud on kergem ... aga võta näpust ... tutkit ... mida ei oska, seda ei oska, olgu null või olgu üks või hoopis analoogeepos ..

Jah, aga mis seal viriseda ... eilse najal hoopis loodan, et vähemalt on tulnud oskus varem ära tunda kui on abi vaja kelleltki, kes ei seisa lähedal.
Hea oleks kui ta tegelikult seisaks päris kaugel, nii et alguses ei paistaks kättegi, ainult häält oleks kuulda, kui ta sealt eemalt hõigub mu mõtetele vastu .. Jah, see annab küll alati võimaluse mängida, et ei kuulnud, mida hõiguti .. ent tegelikult kõrvad kuulevad ja pea peab kinni ...

Lisaks olen ma saanud ikka jupivõrra targemaks kaa kogu selle jama käigus, ma olen saanud aru mingitest asjadest, mille mõistmine on siiani jäänud kätte tulemata ... ja ma tean nüüd juba kindlalt, et kõik ei ole halvasti ning tähepoisil läheb täitsa hästi või vähemalt palju paremini ... ning minul on veel üksjagu teed minna ... saab siis näha kuidas ja kuhu ma jõuan ...