Kaaren vaatas peeglisse ... sealt vaatas vastu nägu, mis oli pisut unine ent täitsa iseenda moodi ... Kaaren polnud kunagi oma nägu üleliia armastanud, ent ta oli sellega ära harjunud ning teadis milline see tavaolukordades välja näeb, peeglisse vaatamine oli enamasti kontrollkäik, lühike ja mitte kuigi tähelepanelik, justkui kontrollimaks vaid, kas nokk on ikka otse ... seekord aga ei suutnud Kaaren peegelpildilt pilku pöörata ... jaa nokk oli otse, aga mitte see ei köitnud ta tähelepanu. Tegelikult ei suutnud ta otsekohe mõistagi, mis ta tähelepanu naelutas, ent seal see oli.

Kaarna pähe tungis mingisugune mälestuspilt sellest samast näolapist ühes teises peeglis mitte liialt ammusest ajast ning paratamatult sündis võrdlus. Jaa, nägu oli olnud üsna samasugune, ent midagi oli siiski teisiti ... nokk oli otse, põsed sama suured, kulmudki nii nagu ikka silmadele vajuvad kaitsvad puhmad, vaodki laubas olid samasugused ... aga need silmad ... jah just, need silmad olid teistsugused.

Tolles mälupildis olid nad justkui suuremad, justkui lubavamad, justkui uduselt klaarimad, väheke sõbralikumad võib olla isegi kuidagi lohutavad või kaastundlikumad ning rohkem hetkes ... Kaarna ees peeglis paistvad silmad olid natuke nagu hallimad, rahulikumad, ent ka otsivamad ja äraolevamad samal ajal justkui leppinud aga mitte lõpuni rahul ... ehk oli seal igatsustki, mis peitis end argise pilgu taha.

... Silmad - hinge peegel, mõtles Kaaren ja pigistas laud kinni ... Jäi ainult mälupilt ... ta tundis kuidas kurku tõusis klomp ... ühtäkki hakkas Kaarnal iseendast lõpmata kahju ... ta vaatas mälupilti ning meenutas ... need olid armastust jaganu silmad, see pilk oli naerust väsinud pilk, sügav peeglisse vaadanud rahulolu ...

Kaaren surus pildi tagasi mälusahtlisse ... avas silmad ning vaatas uuesti peeglisse ... vahetas kibeduse oma pilgus realistliku otsustavusega ning leppis  otse oleva noka ja nende hallide äraolevate silmadega ...

Täna tuli niimoodi hakkama saada ...