Mul on veikene mure ... sedakorda on mure üsna proosaline - tundub, et mu elamisse on siginenud üks paganama koterman ja ma ei oska olla kuigi hea võõrustaja ...

Alguses kui ta tuli, siis ma nagu ei märganudki, sest vanad CD mängijad ju ikka väsivad ja keelduvad ühel heal hetkel sinuga koostööst ... Kahtlust ei äratanud ka see, et too vana on üks üsna vähe kasutatud ja kirjade järgi üsna Rootsi raudvara lähedase kvaliteediga vana ....

Kui köögiukse hing otsustas uksepiida seest välja ronida ja ukse liikumisvõimetuks teha, ei osanud ma ka veel kahtlustada ...

Ühel hommikul aga, kohe pärast pleieri koostöö lõppemist ja ukse hinge väsimist, keeldus töötamast aga ka minu kohvijahvataja ... tegi küll ilusti veel tolle hommiku oad pulbriks, ent siis päris lõpus enam ei jaksanud ... tuli veel paar õnnetut põrinat ja rohkem ei midagi ... tegemist on küll nõukaaegse masinavärgiga, mida üksjagu juba parandatud ka ... aga kuulge, paari-kolme päeva sees ... kõik see eelkirjeldatud rõem??? ... Kokkusattumus?

Noh laupäeval julgesin veel loota ja läksin kodunt ära, natuke miski kripeldamas hinges, aga piirialad kutsusid ... tegelikult kutsus taluperenaine isiklikult ... ja tuli minna ... sest aega oli möödas juba liigagi kaua viimasest kohtumisest ning sokk oli ju üldse kaemata ...

Järgmine päev kui tagasi tulin ja muusikat hakkasin kuulama, avastasin, et minu uhiuute kõlarite juhe on katki .... No palun! mõtlesin ma, kuidas nii saab ...

Päris ausalt, istusin seal oma voodil ja olin hämmeldunud ... endast hakkas natuke halegi ...

Mõtlesin siis, et ehk peaks haarama initsiatiivi ja tõstatasin jututeema ... noh et tere ja ... kuidas käbarad käivad ja ... et oli nagu asja ka või tulid niisama vaatama ... ja kui sa juba oled, siis ole hea ja ära lõhu ... või kui sa ikka lõhkuda tahad, siis lõhu puid või midagi, aga palun jäta mu kodused mugavused mängust välja ... Püüdsin olla viisakas ja palusin siiralt ning üsna härdalt ... endal kivi käes ja natuke imelik tunne sees ...

... aga vastust ei midagi ...