Rõõm-rõõm-rõõm... Siiras rõõm asjadest mis lähevad nii nagu oli/on plaanitud või loodetud või nii nagu oli/on arvestatud. Tõeliselt heaks läeb meel kui miski läheb korda, just nii nagu peab minema...

Jahh, täna on siiras rõõm uue emme üle, kes pärast 27 tundi pilkaseid piinu sai pambu, neljakilose vallatusi, päiksekiiri, armastust, ulakusi, tõde, rõõmu ja lootust täis pambu. Pamp oli nii kaua oodatud ja pöidlahoidjaid, et kõik läheks hästi, oli nii palju, et rõõm tema saabumisest on seda suurem.
Ma tean, et too pamp saab igavesti armastatud olema, ja ma tõstan täna ja veel paljudel teistelgi päevadel tema ja tema emme heaolu terviseks klaasi. Pai teile mõlemile igatahes pikk-pikk pai ja kallistus suur!

Jahh, nii taastub usk eluilusse.. jahh, neil hetkil on hea olla siin nüüd ja praegu neil hetkil on lootus et kõik lõppeb veel hästi, ei tea kuidas küll ja kus küll täpselt aga lihtsalt põhimõtteliselt kindlasti hästi.

Aitäh teile!

Lollus... see on minu keskmine nimi. Mitte, et ma end keskmisest inimesest, kellele on paratamatult ülekeskmise suurem lollus geenidesse kootud, lollimaks peaks, aga lihtsalt minu spesialiteet on igasuguste lolluste kordasaatmine. Enamasti panen ma toime lollusi ilusa ilma ja hea tujuga (need on sellised positiivse alatooniga lollakad naljatamised). Suurepäraselt saan ma lollustega hakkama ka olles pahur või unine või armukade või liigvähese tähelepanu all kannatades. Viimastel juhtudel on lollused, mis korda saadetud tavaliselt kiusliku loomu ja negatiivsete järgedega. Tõeliselt hädas olen ma aga idiootsustega, mida sooritan purjuspeaga.... ja millest mul sageli endal järgmisel päeval mälestusepojagi tallel pole, nendega on kohe eriliselt kehvasti, sest ainuke asi mida ma pärast saan vabanduseks, saan öelda, on see, et sry, ma olin purjus. Too vabandus pole aga sugugi mõjus ega vabandava tooniga, eriti kui vabandada tuleb enda ees....
Jahh raske on...peaks joomise vbl maha jätma.... krhm see oleks vist liiga trastiline samm ja mõjuks natuke rängalt... et siis võib proovida juua lihtsalt vähem või püüda mõistlikkust säilitada... need on küll täiesti kaalule pandavad võimalused... kuigi teades natuke ennast siis... ma lihtsalt löön käega ja otsustan mitte liialt põdeda ja kui vaja ütlen totakalt naeratades ja kergelt punastades:"Palun Vabasi, olin natuke liiga purjus. Andkem andeks, Lollus on minu keskmine nimi!"
Jahh... tegelikult tegelikkuses põen ma ju ikkagi, sest nii ei tohi teha.. purjuspeaga ei tohi teistele haiget teha, ei tohi olla õel ja ei tohi unustada mida sa õigeks ja tähtsaks pead!

Palun, kui näete mind joonud peaga järgmist lollust tegemas, tulge ja öelge, et nii ei tohi!

Mida sina unes küll näed, millele mõtled kui sängi läed? Läbi oma silmade näed kardinat, ust, kui unele jäed....

Jah ilus laul on see, mille sõnaderea kirja panin siia ülale, jah ilus jah hea....

Ma olen jälle mõelnud viimastel aegadel rohkem kui tavaliselt, rohkem kui kombeks, rohkem kui peaks, aga mis ikka muud teha kui paare kindaid taas kood, küll olüpiateemalisi, küll muhu männaga käeseljal... käed käivad kiirelt ja natuke juba kramplikult... silmadega ei taha ammu enam midagi vaadata, lihtsalt valus on.... aga peas liiguvad mõtteread moodustades tekste, selliseid hierarhilisi ja tabavalt semiootilisi.... Ma mõtlesin välja et minu mõttelaad on vist sünge, mina olen sünge, klaas on alati üle poole tühi ja kõik asjad veavad alati kuidagi minu vastu ja õelalt ja sepitusi on teiste pead täis... harva suudan ma tunda rõõmu sellest et olen elus, et jalad käed on küljes ja kuulmine ning nägemine alles... Nõme kas pole ja veel nõmedam on olla nõme... tegelikult ma tean ju et mul on vedanud, tegelikult ju tean mis on hea ja tean et minu elu on keskmisest parem, tegelikult tean ka enamusi neid salamõtteid, mis nendes peades, kes mu ümber, tean et on inimesi, kes hoolivad ja teavad ja usuvad ja peavd mind millekski kellekski jne.... Mu elu on rohkem kombes kui nii mõnegi teise ja ikka on ta sünge minu enda vaates.... miks, miks küll? Kas tõesti nii palju potentsiaali on minus veel üle, et see mis on tundub vaid vari kõigest sellest, mis olla võiks... veavlt...jah ma tean küll tegelikult et olen paljuks suuteline, tean , tean, tean ja nean, sest teadmisest on nii pagana vähe kasu!

Tean ka seda et see mis on, on rohkem kui lihtsalt hea...tean tean tean tean tean...
Aga teadmisest on ju nii vähe kasu!

Aga ega see kõik teadmist ei muuda ehk kergendab teie südant vähemalt kui ütlen....MA TEAN

Nõndamoodi nii....istun siin nagu ikka ja olen vait/k... Kirjutan kuigi midagi pole nagu jagada....rahulik on olnud ja sõbralik on olnud ja tavapäratu on olnud ja tavaline on olnud ning uus on ka olnud....ja mina olen lihtsalt kõige sellega kaasa läinud.
Ei ühtki vastuhakku, mitte ühtki...ja peaaegu ei ühtki lootust peale tolle ühe suure, et läheks kõik hästi!

Ja nii ongi.... suurt kurbust pole olnud ja millegi üle liialt kurta ei saa, rõõmu on olnud piisavalt, aga sellega ei tahaks nagu kekata, muidu sõnub veel ära... Sees on rahu teatav vaikne sugereeriv rahu ja hetkeline tasakaaluolek, köieltantsija karjääritrump, mis samas võib kaduda igahetk ja mine sa tea, kas vihmavarju külge installeeritud langevari takistab surnuks kukkumist...

Viimasest sissekandest on palju aega möödas ja palju asju muutunud... nt olen ma jälle kokkulepete alusel vaba ja vallaline, samas on mul uusvana eriline sõber, kellesse ma endalegi ootamatult hakkan ära armuma..taas... kuid samas on paljud asjad nii nagu ennegi, suhtumine on muutunud mõnede asjadega seoses ja mõned asjaolud teatavate jäävate suhtumiste ümber on muutunud... keeruline ja jabur kuid just nii see olema ju peabki...seep se elu on

Kui te mind praegu vaid näeksite....
Istun siin arvuti ees, kõrvu paitab Cure ja joon veini, kehva punast monastõrskajat ilusast veiniklaasist, ja näksin peale brie hallitusjuustu, mille sees kreekapähkli tükid, soolatud kännuseeni ja marineeritud kurki... kuidagi eriti edev ja samas, kuidagi nukker...

Aknalaual põleb küünal, kõigile kuhugi kadunud hingedele... et leiaks nad tee...

Ja mina ootan... ootan ja heietan mõtteid vanadest headest aegadest ja ootan.... ootan et tuleks sõnum või kaks ja et keegi hooliks ja võtaks vaevaks olla minu jaoks olemas....
Aga samas ma tean et olen vaid ise, ise iseendale olemas.....

....nukker värk...võtan lonksu monastõrskajat Maarja ilusast klaasist ja kontrollin telefoni....
....

...ei midagi...

juust on ka otsas!