kolmapäev, august 29, 2007
Emo, sinust ongi see laul,
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.
Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...
Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...
Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.
Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...
Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...
Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....
neljapäev, august 23, 2007
Tartusse jõudes ja suurte sõõmudega sealset õhku kopsudesse tõmmates oli paugupealt selge... sügist kõik see ilm juba täis... Kraadiklaas oli ohu märke hakanud andma juba küll Poolas, kus Slovakkia 20 kraadi (mis veel Egeris oli olnud üle 30) vahetus 16 vastu, kuid ega ju kraadiklaasi saa alati uskuda, ennegi suve halba suusailma Eesti moodi nähtud. Too õhk aga ei lasknud hetkekski kahelda, suvi oli asjad kohvrisse pakkinud ja vargsi ukse poole hakanud liikuma, et peatselt viimasest praost välja lipsata ja seitsme tuule poole minekit teha...
Njaa... aga ei ole kurb, sugugi mitte ei ole kurb... kuidagi hea lohutav on hoopiski..ei teagi kohe miks, aga tundub et suve on juba olnud ka... mina pole teda just kõige adekvaatsemalt Eestimaal tunda saanud, sest kontor seadis oma seinte ja tööaegadega mõningased piirid, kuid nüüd tolle kahenädalase eemalviibimisega saab suvise palava, päikese, äikese ja vihma lahtri ette/taha küll linnukese panna, nähtud, tehtud, kogetud....
Kui aga nüüd veel natuke tollel bussiga hulkumisel peatuda, siis rääkida oleks ju küll, aga kogu reisi ümber jutustada pole mõtet, sest selline retroaktiivne jutustus saaks, mida samamoodi nagu unenägu, pärast igasugu üleskirjutust/väljaräägitust, raske muudmoodi meenutada oleks.... aga katkendeid, postmodernistlike ja ajatuid ju võib
....Buss oli alguses hall, tumehall ja sees istus meid kaheksa, kõik omamoodi imelikud, naljakad ja toredad, sõit läks lahti, siis kui meie kähriguga olime jõudnud end juba kergelt purjakile juua... noojaa... pikale õhtule oli järgnenud meeleoluküllane hommik...
.... Lätti jõudsime pimedas ja suvalise tankla asfaldikonarustega või nagu Tanel neid ilusti nimetas auksidega, tutvusin ma kohe igaksjuhuks lähemalt..... tulemuseks verine põlv ja käed ning valutav õlg, uulitsaplikade värk......
...Pärt on suurepärane rallisõitja ka pimedatel Poola teedel bussi roolis istudes ja Maarja on veel suurepärasem kaardilugeja, sest ära eksida meil sel korral veel ei õnnestunudki...... esimese ekslemise võttis enda peale Jaan, kes otsustas esimesel varahommikul põhjalikumalt tutvuda Varssavi ees ja järellinnade ning magalarajoonidega... kultuuriuurija jaoks tänuväärne ettevõtmine, kaheksale unisele bussireisijale igavikuna tunduv, ent rõõmu mitte veel rikkuv heitlus....
...Krakovis naeratas meile remondiõnn, millest Jaan pikalt juba varem pajatas, ning meie armas neljarattaline, mis sai pargitud kesklinna serva, osutus äkitselt kasutuskõlbmatuks - kõik kohad on imelikult õli täis, ka jahutusvedeliku kast....hmmm.....orgunn-orgunn-orgunn, ning juba järgmisel hommikul pärast ööd mugavas pensioni voodis, olidki meie käsutuses kaks uhiuut musta poola numbrimärgiga Opelit, kotid pagasiruumi ja minekit.... Poola maffia Slovakkia teedel oli järgmine pilt mida mäletan, mäed ümberringi, imehea muusika tulemas Pärdi jupilt, mis ühendatud salapäraselt automakiga ja lennukas teelolek, lühike kohvijoomis- ja ostlemispeatus Slovakkia põhjapiiri ääres ning siis juba öine kämpimine Slovakkia lõunapiiril. Mmmmmmm... milline märja telgi kopitusaroom....
.... Budapestis oli palav, Saarel oli samuti palav ning inimesi oli palju, väga palju ja aina suurenev hulk paljusust.... sellegi poolest leidisme küllalt valutult koha kuhu oma telgid üles seada...kohaks sai, hollandlaste küljealune ja ning ühe toreda makaronimasinateparandajast ungarlase vahetu lähedus, tagumise telkla keskel, suure puu, mille külge oli riputatud Keenia või Kongo vms salapärase riigi plagu, all....
....Budapest oli nagu ma teda olin mäletanud, suur, väärikas ja raskelt hingav ning palavuses inimesi higistavate tänavatega... selline enneolematu vabaduse tunne tuli peale kekslinna metroost maa alt tänavale sai, kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, oleks jooksnud ja huilanud, õnneks ei olnud ning piirduda tuli vaid lollaka irvega...
Nende seitsme päeva vältel, mis festivalil sai oldud, sai Budapesti korduvalt külastatud, ning kõik tähtsam, mis soovitud nähtud-tehtud, mulle endiselt meeldib see linn... olin ma sunnitud nentima....
....Chemical Brothersist olin ma enne Szigetit ainult nime kuulnud, noh kindlasti olin ka nende muusikat kuulnud, kuid teadvustamata, et see on Keemiliste vendade looming....nende kontsert aga pealaval oli vägagi muljeltavaldav, parem kui päev varem esinenud Manu Chao ja järgmisel päeval üles astunud Sinead O´Connor... need visuaalid, mis jooksid, see sugessiivne visuaal mõjus pärast väikest kiviveeretamist mantrana, nahk väreles ja mõneks hetkeks suutsin isegi unustada kõik need küünarnukid, põlved, õlad, seljad, rinnad, mis vastu mu külgi selga ja rindu hõõrdusid... jaa.... muljetavaldav... selle lumma alt sai vabanetud alles jääkülma dushi all, mis kujunes meie õhtuseks või vahel ka hommikuseks telklarituaaliks, nagu ka telgi otsimine pimedas telklas, kus sadu ja sadu telke, ning pimedus milles ei näe ei vaiasid, pingutusnööre, maas vedelevaid arbuusikoori, sokke, värvilisi plagusid, panne, rätikuid, kõrgeid puusid, rääkimata sõrme suhu pistmisest..... muidugi pärast seda, kui Pärt ostis Jaani mahitusel päikesepatareidega aialaterna ja meie telkide vahele sättis, paranes asi oluliselt, mis sest, et pimedas oli seda sama vähe näha kui neid eelmainitud maasse surutud vaiiugi....
....Tegelikult oli Sineadi ka tore vaadata ja kuulata, temas on mingit ürgset häälejõudu, ja am ei pea silmas seda ürgset joodeldamise jõudu vaid hääle kõla ja tämbri massiivi, mis vahel tundub mägesid liigutavat......tantsujõudu sai ka näha, teatri- ja tantsutelgis, kus me kährikuga nii mõnelgi õhtul viivuks viibisime. Mulle meeldib, kui inimesed valitsevad oma keha ja teevad seda mõtestatult ja mulle meeldib, kui koreograaf, suudab liikuma panna korraga kuus inimest, nende varjud, valguse ja arvutigraafika ning video, nii et see kogu su tähelepanu ja imetluse halvab... aga eks japsid ole üldse toredad ja häid asju teevad nad seetõttu, et nad lihtsalt on neile palju lähemal, kui meie pikad õhtumaalased...
...Ühel õhtul, rääkis aga Tanel, kellest sai mingil arutul kombel Madis, Marta, Toomas ja Tõnis ning kelle nimi muutus vastavalt hüüdja enese paremale äranägemisele... mitu toredat õhtujuttu..... Tema tühi paat oli selleks ajaks juba käibefraasiks saanud.
Jutud juhatas sisse kõigepealt ühe toreda arvutimängu ümberjutustus, kus põhirõhk oli meeliköitvatel audioefektidele, mida Toomas alati oli valmis kordama.
Jutud olid aga elust enesest, esimene rääkis Marta vanaema aiamaast, mis rääma on jäänud, teine jutt oli kilpkonnast, kes kord talle oli kuulunud ja ära surnud, puänt lool oli selles, et keegi ei teadnud millal ta täpselt suri, aga arvatvasti tugevalt enne seda, kui tema surnuks olekut tähele pandi... Kolmas lugu oli aga südantsoojendav jutustus varesepojast ja väikesest Tanelist, kes pani varesepoja keldrisse kinni, viimase tervise huvides, sest väike Tanel oli täitsa kindel, et selliste väikeste jalgadega pole ju varesepoeg võimeline suurte kurjade kasside eest ära jooksma...
.....Szigeti muusikaline pool oli valdavalt elektroonile, või vähemalt see osa mida mina kuulma sattusin ja mis kuidagi ka mõjus... jaa eriti meeldis mulle Žadar ning Goldie sett, aga Jazzi telgis oli ka väga toredaid tegijaid, kes suutsid viia unustusse oma muusikaga, ning !!! lihtsalt rokkis, kohe algusest lõpuni...oeh... liiga palju muusikat.... liiga palju head muusikat, ühel ajal ja ühes kohas, konsentratsioon nii kange, et lõpuks olid tuim tükk, ei osanud enam midagi arvata ega teha....
...Pärast mingit aega sai misantroopia must võitu, sest lihtsalt inimeste tihedus, oli veel hulga kõrgem kui muusika tihedus ja ei olnud paika kuhu pageda, et olla, natukenegi omaette, kõik kohad olid inimesi täis ja nii umbes 1 km pikkuse riba läbimiseks kulus 1/2 tundi või rohkemgi ja kogu aeg tallus keegi varbail või astus kannule.... Vastik-vastik-vastik-vastik, eriti kui sattus pikemalt sadama ning saar muutus mudamülkaks...jahh lõpuks ma ei suutnudki enam välja kannatada... ja põgenesin!
....Sõit Budapestist Pécsi võtab tunne Ungarimaad rongiga 4 tundi, ma nautis sellest iga minutit. Vagun, kus ma istusin, oli täis ungari vanainimesi, kes tundusid nii veidrad ja armsad... ma muudkui vaatasin suu ammuli ja uudistasin..... Lõpuks kui kohale jõudsin ja perroonil Akosit nägin sain aru kui väsinud ma olen ja kui pikk sõit on olnud.
....Akos oli tore nagu alati, need kaks päeva mis ma temaga veetsin ei pidanud ma kordagi peaaegu ise midagi tegema, kõik tehti ära ja sellise sujuvusega, et ma nautisin iga hetke. Pécsi nautis ma ka, kõik hetked, mis ma seal viibisin, ma tunnen, et see linn on kodune, mõnus, natuke seisev, palav ja kodune.... Zoli ja Agiga järve ääres käik oli nagu jutuke ungari keele õpikus.... Zoli juures käimine oli aga nagu paradiisi aeda sattumine, päikeseloojang ja viinamarjaistandus, jooksmas mäeveeru külge mööda alla, vaikne rahulik külake, veinikelder, mandlipuu ja pähklipõõsas ja valmivad ploomid ning kõrge kreekapähkel keset aeda..... imetlus....
....Balatonboglarisse oli Pécsist veel neli tundi tunne ungarimaad rongaga, aga lõpuks ma sinna jõudsin... teised juba ootasid, istusime aga oma uude sinisesse bussi (Budapestis vahetusid meie Poola maffia autod ühel hetkel jälle bussi vastu, mis Tallinnast teele oli saadetud) ja kimasime Egeri poole.....
...Eger oli imeilus väike ja maistsvate veinidega.....natuke riiakas oli ta ka... aga vbl oli lihtsalt aeg liiga pikaks veninud....
...Tagasituleks oli rutuline natuke üle ööpäeva ja olimegi kodus... sõitu täitmas jutud, vaiksed meenutused, Jaani hüüatus: "Sina, Piret, ära ohi seal!" ei lähe mul vist nii pea meelest, nagu ka nood veidrad mõtted ja vaiksed sõnad, mida sai blondi poisiga, kellel oli pokaal, vahetatud.... jahh naljakas... kuidas issanda loomaaed on suur ja üht bussi mahub palju erinevaid naljakaid inimesi.....
Njaa... aga ei ole kurb, sugugi mitte ei ole kurb... kuidagi hea lohutav on hoopiski..ei teagi kohe miks, aga tundub et suve on juba olnud ka... mina pole teda just kõige adekvaatsemalt Eestimaal tunda saanud, sest kontor seadis oma seinte ja tööaegadega mõningased piirid, kuid nüüd tolle kahenädalase eemalviibimisega saab suvise palava, päikese, äikese ja vihma lahtri ette/taha küll linnukese panna, nähtud, tehtud, kogetud....
Kui aga nüüd veel natuke tollel bussiga hulkumisel peatuda, siis rääkida oleks ju küll, aga kogu reisi ümber jutustada pole mõtet, sest selline retroaktiivne jutustus saaks, mida samamoodi nagu unenägu, pärast igasugu üleskirjutust/väljaräägitust, raske muudmoodi meenutada oleks.... aga katkendeid, postmodernistlike ja ajatuid ju võib
....Buss oli alguses hall, tumehall ja sees istus meid kaheksa, kõik omamoodi imelikud, naljakad ja toredad, sõit läks lahti, siis kui meie kähriguga olime jõudnud end juba kergelt purjakile juua... noojaa... pikale õhtule oli järgnenud meeleoluküllane hommik...
.... Lätti jõudsime pimedas ja suvalise tankla asfaldikonarustega või nagu Tanel neid ilusti nimetas auksidega, tutvusin ma kohe igaksjuhuks lähemalt..... tulemuseks verine põlv ja käed ning valutav õlg, uulitsaplikade värk......
...Pärt on suurepärane rallisõitja ka pimedatel Poola teedel bussi roolis istudes ja Maarja on veel suurepärasem kaardilugeja, sest ära eksida meil sel korral veel ei õnnestunudki...... esimese ekslemise võttis enda peale Jaan, kes otsustas esimesel varahommikul põhjalikumalt tutvuda Varssavi ees ja järellinnade ning magalarajoonidega... kultuuriuurija jaoks tänuväärne ettevõtmine, kaheksale unisele bussireisijale igavikuna tunduv, ent rõõmu mitte veel rikkuv heitlus....
...Krakovis naeratas meile remondiõnn, millest Jaan pikalt juba varem pajatas, ning meie armas neljarattaline, mis sai pargitud kesklinna serva, osutus äkitselt kasutuskõlbmatuks - kõik kohad on imelikult õli täis, ka jahutusvedeliku kast....hmmm.....orgunn-orgunn-orgunn, ning juba järgmisel hommikul pärast ööd mugavas pensioni voodis, olidki meie käsutuses kaks uhiuut musta poola numbrimärgiga Opelit, kotid pagasiruumi ja minekit.... Poola maffia Slovakkia teedel oli järgmine pilt mida mäletan, mäed ümberringi, imehea muusika tulemas Pärdi jupilt, mis ühendatud salapäraselt automakiga ja lennukas teelolek, lühike kohvijoomis- ja ostlemispeatus Slovakkia põhjapiiri ääres ning siis juba öine kämpimine Slovakkia lõunapiiril. Mmmmmmm... milline märja telgi kopitusaroom....
.... Budapestis oli palav, Saarel oli samuti palav ning inimesi oli palju, väga palju ja aina suurenev hulk paljusust.... sellegi poolest leidisme küllalt valutult koha kuhu oma telgid üles seada...kohaks sai, hollandlaste küljealune ja ning ühe toreda makaronimasinateparandajast ungarlase vahetu lähedus, tagumise telkla keskel, suure puu, mille külge oli riputatud Keenia või Kongo vms salapärase riigi plagu, all....
....Budapest oli nagu ma teda olin mäletanud, suur, väärikas ja raskelt hingav ning palavuses inimesi higistavate tänavatega... selline enneolematu vabaduse tunne tuli peale kekslinna metroost maa alt tänavale sai, kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, oleks jooksnud ja huilanud, õnneks ei olnud ning piirduda tuli vaid lollaka irvega...
Nende seitsme päeva vältel, mis festivalil sai oldud, sai Budapesti korduvalt külastatud, ning kõik tähtsam, mis soovitud nähtud-tehtud, mulle endiselt meeldib see linn... olin ma sunnitud nentima....
....Chemical Brothersist olin ma enne Szigetit ainult nime kuulnud, noh kindlasti olin ka nende muusikat kuulnud, kuid teadvustamata, et see on Keemiliste vendade looming....nende kontsert aga pealaval oli vägagi muljeltavaldav, parem kui päev varem esinenud Manu Chao ja järgmisel päeval üles astunud Sinead O´Connor... need visuaalid, mis jooksid, see sugessiivne visuaal mõjus pärast väikest kiviveeretamist mantrana, nahk väreles ja mõneks hetkeks suutsin isegi unustada kõik need küünarnukid, põlved, õlad, seljad, rinnad, mis vastu mu külgi selga ja rindu hõõrdusid... jaa.... muljetavaldav... selle lumma alt sai vabanetud alles jääkülma dushi all, mis kujunes meie õhtuseks või vahel ka hommikuseks telklarituaaliks, nagu ka telgi otsimine pimedas telklas, kus sadu ja sadu telke, ning pimedus milles ei näe ei vaiasid, pingutusnööre, maas vedelevaid arbuusikoori, sokke, värvilisi plagusid, panne, rätikuid, kõrgeid puusid, rääkimata sõrme suhu pistmisest..... muidugi pärast seda, kui Pärt ostis Jaani mahitusel päikesepatareidega aialaterna ja meie telkide vahele sättis, paranes asi oluliselt, mis sest, et pimedas oli seda sama vähe näha kui neid eelmainitud maasse surutud vaiiugi....
....Tegelikult oli Sineadi ka tore vaadata ja kuulata, temas on mingit ürgset häälejõudu, ja am ei pea silmas seda ürgset joodeldamise jõudu vaid hääle kõla ja tämbri massiivi, mis vahel tundub mägesid liigutavat......tantsujõudu sai ka näha, teatri- ja tantsutelgis, kus me kährikuga nii mõnelgi õhtul viivuks viibisime. Mulle meeldib, kui inimesed valitsevad oma keha ja teevad seda mõtestatult ja mulle meeldib, kui koreograaf, suudab liikuma panna korraga kuus inimest, nende varjud, valguse ja arvutigraafika ning video, nii et see kogu su tähelepanu ja imetluse halvab... aga eks japsid ole üldse toredad ja häid asju teevad nad seetõttu, et nad lihtsalt on neile palju lähemal, kui meie pikad õhtumaalased...
...Ühel õhtul, rääkis aga Tanel, kellest sai mingil arutul kombel Madis, Marta, Toomas ja Tõnis ning kelle nimi muutus vastavalt hüüdja enese paremale äranägemisele... mitu toredat õhtujuttu..... Tema tühi paat oli selleks ajaks juba käibefraasiks saanud.
Jutud juhatas sisse kõigepealt ühe toreda arvutimängu ümberjutustus, kus põhirõhk oli meeliköitvatel audioefektidele, mida Toomas alati oli valmis kordama.
Jutud olid aga elust enesest, esimene rääkis Marta vanaema aiamaast, mis rääma on jäänud, teine jutt oli kilpkonnast, kes kord talle oli kuulunud ja ära surnud, puänt lool oli selles, et keegi ei teadnud millal ta täpselt suri, aga arvatvasti tugevalt enne seda, kui tema surnuks olekut tähele pandi... Kolmas lugu oli aga südantsoojendav jutustus varesepojast ja väikesest Tanelist, kes pani varesepoja keldrisse kinni, viimase tervise huvides, sest väike Tanel oli täitsa kindel, et selliste väikeste jalgadega pole ju varesepoeg võimeline suurte kurjade kasside eest ära jooksma...
.....Szigeti muusikaline pool oli valdavalt elektroonile, või vähemalt see osa mida mina kuulma sattusin ja mis kuidagi ka mõjus... jaa eriti meeldis mulle Žadar ning Goldie sett, aga Jazzi telgis oli ka väga toredaid tegijaid, kes suutsid viia unustusse oma muusikaga, ning !!! lihtsalt rokkis, kohe algusest lõpuni...oeh... liiga palju muusikat.... liiga palju head muusikat, ühel ajal ja ühes kohas, konsentratsioon nii kange, et lõpuks olid tuim tükk, ei osanud enam midagi arvata ega teha....
...Pärast mingit aega sai misantroopia must võitu, sest lihtsalt inimeste tihedus, oli veel hulga kõrgem kui muusika tihedus ja ei olnud paika kuhu pageda, et olla, natukenegi omaette, kõik kohad olid inimesi täis ja nii umbes 1 km pikkuse riba läbimiseks kulus 1/2 tundi või rohkemgi ja kogu aeg tallus keegi varbail või astus kannule.... Vastik-vastik-vastik-vastik, eriti kui sattus pikemalt sadama ning saar muutus mudamülkaks...jahh lõpuks ma ei suutnudki enam välja kannatada... ja põgenesin!
....Sõit Budapestist Pécsi võtab tunne Ungarimaad rongiga 4 tundi, ma nautis sellest iga minutit. Vagun, kus ma istusin, oli täis ungari vanainimesi, kes tundusid nii veidrad ja armsad... ma muudkui vaatasin suu ammuli ja uudistasin..... Lõpuks kui kohale jõudsin ja perroonil Akosit nägin sain aru kui väsinud ma olen ja kui pikk sõit on olnud.
....Akos oli tore nagu alati, need kaks päeva mis ma temaga veetsin ei pidanud ma kordagi peaaegu ise midagi tegema, kõik tehti ära ja sellise sujuvusega, et ma nautisin iga hetke. Pécsi nautis ma ka, kõik hetked, mis ma seal viibisin, ma tunnen, et see linn on kodune, mõnus, natuke seisev, palav ja kodune.... Zoli ja Agiga järve ääres käik oli nagu jutuke ungari keele õpikus.... Zoli juures käimine oli aga nagu paradiisi aeda sattumine, päikeseloojang ja viinamarjaistandus, jooksmas mäeveeru külge mööda alla, vaikne rahulik külake, veinikelder, mandlipuu ja pähklipõõsas ja valmivad ploomid ning kõrge kreekapähkel keset aeda..... imetlus....
....Balatonboglarisse oli Pécsist veel neli tundi tunne ungarimaad rongaga, aga lõpuks ma sinna jõudsin... teised juba ootasid, istusime aga oma uude sinisesse bussi (Budapestis vahetusid meie Poola maffia autod ühel hetkel jälle bussi vastu, mis Tallinnast teele oli saadetud) ja kimasime Egeri poole.....
...Eger oli imeilus väike ja maistsvate veinidega.....natuke riiakas oli ta ka... aga vbl oli lihtsalt aeg liiga pikaks veninud....
...Tagasituleks oli rutuline natuke üle ööpäeva ja olimegi kodus... sõitu täitmas jutud, vaiksed meenutused, Jaani hüüatus: "Sina, Piret, ära ohi seal!" ei lähe mul vist nii pea meelest, nagu ka nood veidrad mõtted ja vaiksed sõnad, mida sai blondi poisiga, kellel oli pokaal, vahetatud.... jahh naljakas... kuidas issanda loomaaed on suur ja üht bussi mahub palju erinevaid naljakaid inimesi.....
Tellimine:
Postitused (Atom)