Emo, sinust ongi see laul,
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.

Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...

Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...

Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....