Ma vaatan Seriaali.... ja tuleb tunnistada et ma olen sõltuvuses....see muidugi ei ole just imestamisväärt, sest ma olen alati olnud äärmiselt kergesti kütkestuv, just seetõttu jäävad näiteks kõik kanged meelemürgid minu poolt teadlikult puutumata...

...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....

...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...

....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....

....
.......

Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...

Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....

Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....

....ei ole ju....

.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......

....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....

Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........

Hähh.....mõtles Kaaren.....

....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....

....

Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....

Rõõmupaigad.....

....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....

...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...

...tänud unemeistrile!

Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..

Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....

Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...

Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....

...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....

Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...

Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....

...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....

Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....

Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....

Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....

....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!

Kaaren kõndis aeglasel sammul mööda elektritraati ja harjutas kartmatust...

...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....

.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...

...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....


....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........

Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....

Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....

....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....

Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....

.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...

Miks sa nii kuri oled?
Ära ole...
Ära ole mu peale kuri, sest siis ma muutun hetkega koletiskajakaks, vastikuks, õelaks linnuks kellel on kõik halvad omadused, mis sa ette kujutad ja kelles ei ole midagi head, näpu otsagagi mitte....minust saab sinu meelevili ja hiljem kui sa enam kuri ei olegi ja mina jälle väikeseks mustaks linnuks muutun jääb koletiskajaka vari mind saatma, ma ei saa sellest kunagi enam lahti, ning iga järgnev kord kui ma taas kajakaks muutun jääb ta vari aina tugevamalt minu sulgede külge kinni, ta kisa kostab aina valjemalt ja ma kardan et ta neelab mu kord alla, nii et jääb ainult kole ja vastik kajakas...nii et ole hea ja ära ole mu peale kuri...

----

Kaaren haaras trepil konutava nälkja järgi ja tatsus matsutades mööda õue edasi...ta tundis ennast targa linnuna, nii et võinuks vähe keksidagi, kui mõtlev pea oleks lubanud selliseid kerglasi võtteid....

...jaa, ta teadis küll, mis ta sees toimus, ta teadis hästi, see oli tuttav, seda oli ennegi juhtunud....ja see kõik põhines sellel, et ta sai aru, aga ta ei suutnud endast kenam olla, kuigi oli kindel, et see on võimalik...

..ta sai aru, et teistel oli ka tahtmisi ja soove ja ta sai aru, et eksiti ja andestati, kuid ta päris täpselt ei osanud veel saada aru, et kuidas see kõik korrektsete läheduste puhul siis tegelikult välja mängis.... tema sees ei klappinud tükid sugugi nii hästi kokku.... Ta sai aru, aga see ei võtnud tema valu ära, ta mõistis hästi, kuid see öelnud talle ometi, et mis tema nüüd tegema peaks...ta oli andestanud, kuid see ei teinud millegipärast tema tiibu terveks ega toonud meelerahu...

Kaaren sai aru, et kusagil selles keerulises süsteemis on viga, ta peaaegu nägi seda vastikut köngerjönksilaadset viga oma vaimupildis.....tema enda sisemuses oli viga ja ta sai aru, et kui ta tahab, et midagi paremini, kenamini ja ausamini oleks, siis tuli alustada vigade parandusega... ainult nii võis neist asjadest asja saada....nii oli ehk õnnestuminegi, millega kaasnes olukorra paranemine kõikidel rinnetele, võimalik....

Sisemine pilk tuli teritada ja üksipulgi kriitiliselt kõik sügavused ja pinnad üle käia, vaadata, korrastada, korrigeerida...olgu, hea plaan, nüüd jäi aga ainult küsimus - kas ta peaks proovima seda, mida ta sissepoole vaatavad silmad nägid, kuidagi välja poole nähtavaks teha, kas ta peaks jagama ja kas see oleks õigustatum kui ajuti keevalise loomu tulemusel ise läbi kõverpeegli paiskuvad detailid, millel polnud lootustki oma tegelikku palet kanda....või polnud seda, mis sees, mingit mõtet väljanäitusele panna, sest need kelle näitus mõeldud jätavad tulemata või näevad ainult varje.....või ehk tunnevad end kõverpeegelduste seltsis kindlamalt, sest need on juba tuttavlikud....

...Kaaren tundis et ta mõte oli ringiga jõudnud taas sinna kust ta oli alustanud, või ei siiski mitte päris sinna samasse, pigem justkui mööda keerdtreppi käies korruse võrra alla poole....taas kerkis küsimus tagamõtetetest....sest praegu oli kõige olulisem olla aus, seda juba oma taotlustes...

....heh, liiga vähe nälkjaid, jõudis Kaaren oma tarkuse pettekujutluse jälile....

Pulki täis....jaa pulki täis oli Kaarna pea...kes tammus jalalt jalale ega saanud miskipärast rahu....ta oli viimasel ajal kuulnud ja tähele pannud nii mõndagi ja nüüd ta mõtles, mõtles miskipärast natuke rahutuid mõtteid inimestest ja nende suhetest...neist kes olid sõbrad ja neist kes olid kallid, neist kes olid üksi ja kellel olid kallid...ta mõtles kui erinev see kõik on ja kuidas ta mitte kunagi varem ei olnud sellele mõelnud....ta polnud varem aru saanud kui erinevad olid need viisid kuidas inimestele said teised inimesed kalliks...kuidas sellele läheneti omamoodi...küsimus ei olnud mitte niivõrd et kes kellele meeldis, kuivõrd kuidas sellest meelidmisest miski sündis....

Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....

...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult

....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....

Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....

Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...

Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?

Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....

Suvi...või pigem suisa SUVI, läbiva suurtähega... Põhjamaa suvi lõunamaise kuumusega....jaa mulle meeldib....las käia!

Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....

Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....

Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....

Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...

hõkk...pkk....prrrr.....vaaak....tsihh...turtsus Kaaren vaikselt sulgi turritades ja närviliselt varbalt varbale tammudes... raisk! suutis ta viimaks välja kähiseda... ta oli täiesti rooste läinud, suu oli üdini oranži-pruunikirjut puru täis ja ei tulnud välja ühtegi mõistlikku häält....kohutav kolevants, nii ei saa ju rallit sõita, et jääd natukeseks vait ja siis enam ei tulegi välja, ühtegi piuksu ega meeldivat häälepoega....väkkar, vastik-vastik-vastik.... mõtles Kaaren ja jätkas oma puristamis-luristamis-köhatamis tantsu...

Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...

Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...

Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....

Ma ei teagi, mis praegu mu nördinud meelt lahutaks, peale hea ja sooja voodi, kus annaks tekk üle pea tõmmata ja piibelehtedeni magada....

Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....

..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada

Täna on esimene päev siin töökohal kui juba enne poole päeva läbitust sai arvutist töö otsa...täielik ikaldus, isegi juurde küsimine ei mõjund...ikka tühjus...
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......

Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....

Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...

Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...

Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....

ühe tuttava msn-nimes oli täna kuulutus: "Annan ära kasutamata jäänud und."....Tahtsin selle peale enda nimesse lisada repliigi: "Vajan kasutuid nägusid." ...

Armastus oli võtnud kõikuda ja laest kukkus krohvi...alanud oli uus aasta.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.

Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.

Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.