Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...

Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?

Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....