Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!

Kasehalud?

Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....

Inimesed kardavad...
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida

Oled sa näinud...
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....

Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......

Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....

Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......