Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......