Need sügishommikud....

...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....

...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...

... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....

... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....

...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.