Rehabiliteeritud ... jah tõesti ... tundub, et naistepäev on Eestis läbi teinud rehabiliteerimise ning kannab nüüd auga tunnustatud rahvusvahelist naiste tunnustamise päeva tiitlit ...

Naljakas on natuke sellele mõelda ... kui ma olin veel üsna pisike ja suurt ei taibanud oli naistepäev punaste nelkide püha ... ja siis natukene aega ei olnud naistepäev justkui suurt midagi ja siis juba natukene hiljem, kusagil keskkoolis oli mul endal kombeks naistepäeval tavapärase kulukate asemel ikka seelikut kanda, et kui on ikka naistepäev siis olgu ikka naiselik, suuri lilleõite mägesid ei meenu ...
ja siis kunagi natuke hiljem veel lugesin arvatavasti mingist naisteportaalist, kuidas naistepäev pole sugugi nõukogude punaste nelkide püha vaid hoopis midagi palju vanemat ja rahvusvahelisemat, et saagem oma nõukogude hirmust üle ja ja tähistagem nagu kord ja kohus ... vatsiis ... naisteportaali sõnast ...

terve eilsele eelnenud nädala tähistasid kõik kodumaa veebimüüginduse gurud igatahes ihu ja hingega naistepäeva ... veri ninast väljas ... kujutasin elavalt ette kursavenna mõttes tööle pandud bakalaureusetööde pealkirjade generaatorit, mis oli õhinast tulvil meedikute käete all muundatud naistepäeva pealkirjade, hüüdlausete ja müügiartiklite generaatoriks ...  Generaator pritsis aiva ja aiva hulljulgemaid versioone ja kõik läks müügiks ...

Kui tavaliselt püütakse võrgumeedias nagu mujalgi pilku ja klikke ilusa naisterahva pildiga, siis paari päeva jooksul tundus, et absoluutselt kõike alates murutraktorist ja värvilahustist kuni meeste aluspesuni saab müüa parema ja edukama naistepäeva egiidi all ... Nagu värviline hobuse unenägu: "Ära maga maha! Ainult sinule ja sinu kaunile naisele tärpentiinipõhine värvilahusti soodushinnaga. Naistepäeva puhul anname kaasa roosad kummikindad ja kaabitsa... "

Antropoloogilist huvi tekitav ning feministeeriumit kahisema panev oli ka kogu retoorika ... millised suurepäraselt väljajoonistuvad stereotüübid, uskumused ja tabud ... kui ma oleksin noor sotsiaalteaduste tudeng uurimisteema puuduses ei istuks ma enam käed rüpes vaid üritaksin kogu seda suurepärast kiiresti riknevat infotulva talletada ja konserveerida... kõike suurepärase teadustöö nimel ...

Siin peeti äsja märtsi esimese pühapäeva kombe kohaselt emadepäeva ja kuigi sellega oleks teisipäevale langenud naistepäev müüginduse mõttes suurepäraselt kokku klappinud ... polnud kuulda ega näha midagi ... ausalt, mitte üht vihjetgi suurepärasele rahvusvahelisele kõigi naiste päevale ... Emadepäevgi läks suht rahulikult ... kohvikud küll olid puupüsti täis ja lillemüüjad ei teadnud kuhu sajalisi toppida, aga ei olnud märgata suuremat sorti nännimüüki ja ostlemishullumaja, mida siinmail palavalt armastatakse ... aga samas juba järgmine nädal on kõikide õllejoojate meelispüha siinmail... ja kõikvõimalikes ostupaikades on oma eraldi sekstsioon kõigele rohelisele ja ristikheinalisele ... tavaliselt paikneb see üsna lihavõtte munade sektsiooni lähedal ... nii et võib olla nad lihtsalt halastavad kohalike rahakotile ja lihtsalt vaikivad naistepäeva maha ... sest siililegi selge et rahakotil on põhi ...

Mina muidugi ei suutnud oma suurt teadmist rahvusvahelisest naistepäevast vaka all hoida ja teenisin sellega välja väikese šokolaadi ja joonistuse lillest ...jess ... ent sellega see tänavune naistepäeva tähistamine tänavu ka piirdus... loodetavasti läks naistel kodumaal ikka paremini ja kõik said ikka korvide kaupa lilleõisi ning xboxe ja murutraktoreid ... mis naistepäev see muidu oleks ... eks?

Ikka ja jälle võtan ma hoogu ... võtan hoogu ja ei jõua ikkagi kuidagi pärale...

Üdini aus olles, siis sageli juhtub, et ei jõua mõttest kaugemale, sest päev saab otsa ja öö kukub peale nagu raske kott... sest tööpäev on liiga pikk ja arvutit ei taha koju jõudes lahtigi teha ... sest on nii palju muud teha ... koristada, pesta nõusid, valmistada midagi söögiks, koristada veel midagi, vahtida lakke ... võtta hoogu ... sest arvuti on vales toas ... sest nii palju kergem on teha midagi muud ...

Mõnikord aga on arvuti tegelikult juba lahti, noh nagu neil kontoritööpäevadel ikka ... siis võtan taas hoogu ja siis ütleb sees miski, stiilis: "Oleks vaja natuke keskenduda ..." aga tööl olles ju ei saa keskenduda muule kui tööle, nii et palju mugavam ajakasutus on vabadel momentidel lihtsalt suvalisi radu mööda läbi interneti kolada ja taaskord mitte hoo võtmisest kaugemale jõuda ... ja pärast töööpäeva, kui arvuti ikka veel lahti on, siis võib olla leidub küll aega, et lobiseda mõni sõna nendega, kes olemas ... ent pole nagu õige olek, et hoo võtmisest kaugemale jõuda ... sest vaja oleks veeta aega arvutist eemal.

Ja siis on selliseidki hetki, kui juba on arvuti lahti ja õige lehekülgki avatud, aga lihtsalt sõnu ei ole ... no mitte ühtegi ei leia ... või noh mõni nagu on aga kui need ritta panen, siis tundub et nad üldse ei sobi sedasi reastuma ja kuidagi ei taha sõnade tagant paista midagi ...

Jah ja siis paratamatult vahel mõtled, et milleks siis üldse ...
ja siis et milleks üldse midagi ...
ja ei oska vastata.

Aga siis jälle tuleb tunne ... tunne et tahaks kirjutada, tahaks kirjeldada mõnd mõtet, tahaks jagada mõnd tähelepanekut ... eesti keeles tahaks jagada ... tahaks hirmsasti panna sõnu ritta, isegi kui keegi neid ei oota, isegi kui liiga paljud neid lugema ei satu ... tahaks päästa midagi enda seest valla ... pannes sõnu ritta ja jättes jälje ... jättes raja ... luues raja ... kuhugi uude ... kuhugi ... vahel aga lihtsalt tagasi endani.