Ikka ja jälle võtan ma hoogu ... võtan hoogu ja ei jõua ikkagi kuidagi pärale...

Üdini aus olles, siis sageli juhtub, et ei jõua mõttest kaugemale, sest päev saab otsa ja öö kukub peale nagu raske kott... sest tööpäev on liiga pikk ja arvutit ei taha koju jõudes lahtigi teha ... sest on nii palju muud teha ... koristada, pesta nõusid, valmistada midagi söögiks, koristada veel midagi, vahtida lakke ... võtta hoogu ... sest arvuti on vales toas ... sest nii palju kergem on teha midagi muud ...

Mõnikord aga on arvuti tegelikult juba lahti, noh nagu neil kontoritööpäevadel ikka ... siis võtan taas hoogu ja siis ütleb sees miski, stiilis: "Oleks vaja natuke keskenduda ..." aga tööl olles ju ei saa keskenduda muule kui tööle, nii et palju mugavam ajakasutus on vabadel momentidel lihtsalt suvalisi radu mööda läbi interneti kolada ja taaskord mitte hoo võtmisest kaugemale jõuda ... ja pärast töööpäeva, kui arvuti ikka veel lahti on, siis võib olla leidub küll aega, et lobiseda mõni sõna nendega, kes olemas ... ent pole nagu õige olek, et hoo võtmisest kaugemale jõuda ... sest vaja oleks veeta aega arvutist eemal.

Ja siis on selliseidki hetki, kui juba on arvuti lahti ja õige lehekülgki avatud, aga lihtsalt sõnu ei ole ... no mitte ühtegi ei leia ... või noh mõni nagu on aga kui need ritta panen, siis tundub et nad üldse ei sobi sedasi reastuma ja kuidagi ei taha sõnade tagant paista midagi ...

Jah ja siis paratamatult vahel mõtled, et milleks siis üldse ...
ja siis et milleks üldse midagi ...
ja ei oska vastata.

Aga siis jälle tuleb tunne ... tunne et tahaks kirjutada, tahaks kirjeldada mõnd mõtet, tahaks jagada mõnd tähelepanekut ... eesti keeles tahaks jagada ... tahaks hirmsasti panna sõnu ritta, isegi kui keegi neid ei oota, isegi kui liiga paljud neid lugema ei satu ... tahaks päästa midagi enda seest valla ... pannes sõnu ritta ja jättes jälje ... jättes raja ... luues raja ... kuhugi uude ... kuhugi ... vahel aga lihtsalt tagasi endani.