Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....

Tantsida...
ma väga väga tahtsin tantsida täna...
või hõljuda
või lennelda
või vibreerida kellegi käte vahel selle muusika saatel, mida mängis ilusmees Vaigla oma voolujoonelisel pastellkollasel kitarrel...
... nii väga tahtsin tantsida,
tunda seda põksuva südame tunnet ja liikumist kehas...
kellegi juhtivaid käsi ja pilke,
kõike seda tahtsin...
aga leppisin kuulmisega ja muusika enesest läbivoolamisega ja läbi muusika voolamisega.... see oli ka hea ja meelde tuli nii palju,
igast imelikud mu elust läbivoolanud inimesed ja tunded....
ja peale tuli igatsus... tahtmine ise ka voolata.

....Koju tulles surusin käed taskupõhjadesse ja sammusin pilk maas,
mingi väikekodanlik osa minust tundis piinlikkust
ja sõnad,
kõik nad kustusid huulil...

õhus oli sadava vihma lõhna ja piisku
ja varbad olid paari minutiga kuivast vabad....
ühika juurde jõudes oleksin tahtnud edasi sammuda, kuid ka selle tahtmise lämmatasin millegi pärast juba eos...
tahtmisi tappa, on vahel nii lihtne...
või on nende suremine lihtsalt kerge tulema, ma ei tea....

... täna surid nad igaljuhul kõik välja.

.. jazzis....

Ole naljakas!
Naerata kelmikalt!
Ole kummaline!
Ära tee must nagu väljagi!
Ole viisakas!
Rõõmusta!
Ole teistsugune!
Ole tähelepanelik!
Ütle ootamatuid asju!
Tee mulle mittekomplimente!
Pane mind oma aususega kohmetuma!
Ole ise kohmetunud!
Vaata mulle silma!
Ära imetle mind!
Ole huvitatud mu tegemistest!
Räägi pikkade ja segaste lausetega, mis sisaldavad mõtteid mida ma juba poolelt sõnalt taipan!
Küsi küsimusi!

Tee seda kõike, ole seda kõike ja ma olen põlen nagu säraküünal su käes, ma põlen tahtmisest sind uurida surkida, katsuda, tirida tõmmata ja lahata... tahan sust teada kõike, tahan teada mida sa tahad, millest sa hoolid, mida sa arvad, kes sa oled, mis sust saab, keda sa armastad, kuidas sind armastatakse, mida sa sööd, kellega sa suhtled, kuidas saada sind endale, mis teeb sind nii ihaldusväärseks ja huvitavaks....... sa meeldid mulle, ära vea mind alt.....
..... Sa meeldid mulle

kord ma tulen, selleks et jääda. Seniajani aga, otsin ma ja hulgun, vaadates ringi... sest tuleb ju veenduda, just see on see koht, kuhu peab jääma, ja see on, see õige hetk, millal tulla.
Või äkki hoopiski, tulen istun ühel üsnagi suvaliselt tavalisel hetkel te kõrvale, lihtsalt jalga puhkama, ja siis enam ei lähegi ära, sest istuda on hea ja seltskond on hea ja on nagu juba käidud kah.

Jah, aga märgata tuleb ikkagi, märgata märki, äratunda paik või/ja aeg... kuhu ja millal jääda.

Jahh, aga kui äkki jäävad märgid märkamatuks? Või ei tunne märki ära?

...Keeruline.... kui mõtlema hakata... aga muretseda tegelikult vist ei maksa, sest on ju teadmine, et veel ei ole aeg ja veel ja ole ka sellist paika, küll tuleb aeg ja küll märkab märki..... ikkagi peaaegu proffesionaalse märgimärkajaga peaks tegemist olema......