Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....