Võib ju olla, et mina olengi kõige kärsitum inimene maailmas ... ei ole võimatu, see tähendab ...
Aga tõesti ma lihtsalt kannatan, kui ma pean midagi ootama ... hing tõmbub sees kokku ja rinnakorvi tekib miski sõnuseletamatult vastik pinge ... füüsiliselt valus on ...
...tahaks teha midagi, tahaks kuidagi võtta kätte ja tuua see oodatav asi lähemale ... tegutseda kuidagi ... minna järele ... aga enamasti tähendabki ootamine seda, et ootaja enda käed on seotud ...
... ootaja ei saagi midagi muud teha kui oodata ... noh põhimõtteliselt ta muidugi võib ühel hetkel otsustada, et ta enam ei oota ja mitte oodata ... kui otsustusel piisavalt võimu on antud ...
...aga sellest ei juhtu oodatava jaoks midagi ... tema ikka ei tule enne kui ta tuleb ... ei jõua enne kui aeg on jõuda ... ja enamasti ei küsi ta ootaja järele.... pidades siin rohelises silmas just neid abstraktsete või kehata asjade ootamist ...
....ootaja on justkui sunnismaine ... ja siis inimene kõrvalt ütleb, et ahh, mis sa siin närveldad, võta ometi rahulikult ... rahune maha, küll saab ... ära muretse, kõik saab ja tuleb .... arusaamatu, kuidas nii saab üldse öelda, kui miski on sind teinud sunnismaiseks .... kuidas keegi suudab jääda rahulikuks ... kui pääle on pandud sundus leppida sellega, et käed on seotud .... leppida sellega, et tuleb oodata ...
Jah, ja miks on nii, et need asjad, mis on parasjagu üle keskmise olulised, et just nende järele tuleb oodata?... et miks ei võiks oodata näiteks suvalise esmaspäeva järele ... miks tuleb juba poolteist kuud ette oodata just seda oma sünnipäeva reedet ... suvalised esmaspäevad tulevad ju aina ja aina .... oleks suisa lust ja lillepidu neid oodata ....
... aga see reede ... selle sünnipäevaga ..... hing tõmbub krampi ja silme eest läheb hetkeks mustaks ... see reede tuleb siis, kui on selle reede kord ja mitte sugugi varem ... ning ootaja ... tema võib kasvatada tiritamme või teha karukägaraid, sellel pole mitte mingisugust vahet... see reede, on see reede ja ikkagi alles ees ... ja ikka veel alles tuleb ....
.. ma saan hästi aru kuidas juba olemuslikult on soomekeelne kärsiä
ja eestikeelne kärsitus sügavalt läbipõimunud .... kärsitusega kaasnebki
kannatamine oma parimas vormis ... pea et puhtalt ....
... ma olen väga kehv kannataja ... umbes täpselt sama kehv kui ootaja ....
teisipäev, jaanuar 20, 2015
teisipäev, jaanuar 13, 2015
Ootamatud jääväljad kesklinnas ei ole suuremas plaanis ega pikemas perspektiivis just kõige meeldivam meelelahutus ja -lohutus ... seda mitte ... eriti mitte punaste kummikutega tütarlapsele jaanuarikuu hommikul kella poole kaheksa paiku kui ta pärast 4 tundi und ja uskumatult kaasahaaravaid ning kõikehõlmavaid ulmasid, mis ajavad pea sassi ning südame kummalisse lõtku, üritab end siiski õigeks ajahetkeks tööle ajada ...
Sest juba pärast paarikümmet meetrit kulgemist, saab selgeks, et mõttekas on liikuda vabas stiilis ja soovitatavalt kasutades keppe, eriti kui taldade all on vähe mustrit ... Kummikutel on mustriga kitsas, aga keppe pole ... toetudes aga tahtmatusele kukkuda ning siirale murele oma tervise pärast jõuavad punased kummikud ühes tütarlapsega aga siiski tugeva tükina Riia mäele ...
Poolel mäel märkab tütarlaps aga seismas üht härrat ... seismas ilmselgelt mureliku suuga, sest tema 92 aastat vana vasak põlv on viimasel ajal hommikuti kuidagi kange ja ei taha kuidagi liikuma saada ja akadeemia tänava nurgal on libe, nii et liikuvate põlvedegagi on keeruline teed ületada. Punased kummikud peatuvad härra kõrval ja tütarlaps pakub abi, sest kes siis veel peaks aitama, kui mitte tema ... tema seal ju ometi on ja näeb seda murelikku suud ...
Murelikust suust saab järgmise hetkega tänulikult naeratav ning veidi kohmetu suu, ning härra seab end tütarlapse käevangu, kes teeb nüüd hulga lühemaid samme ja kuulab ... kuidas härra vasakule põlvele tuuakse tshehhist savi, mida siis Maarjamõisas soojendatakse ja korra nädalas põlvele kompressina pääle pannakse ... kuidas härral on heameel, et tema põlv vaid hommikuti vähe tõrgub, päeva peale leebudes, sest sõprade põrgulised põlved valutavad muudkui ööd läbi ega lase vanainimesi magada ... kuidas härra on pensionil, aga varemalt oli õigusteaduste õppejõud ... härra, keda sõda oli ikka omal ajal raputanud, on ka natukene mures, et ega punased kummikud nüüd tema pärast tööle ei hiline ... jah ja kas ta ikka saab bussipeatuseni selles vähe nooremas käevangus...
... kummikud ei hiline ja bussipeatuseni saab ... härra tänab ja jääb tänulikult ootama bussi, mis viiks ta vasaku põlve soojale tshehhi savile vähe lähemale ...
Punaste kummikutega tütarlaps jõuab ühes tükis tööle ja naeratab veel pea, et terve päeva üsna soojalt ... tal on hea meel, et vahel on kohtumisi, mis juhtuvad teele ... olgu või libedale ... tütarlapsele meeldivad terava meelega härrad ja talle meeldib, kui ta saab olla abiks, nii et tänu tundub täiesti üleliigne ... nii et kuidagi on südames hoopis tunne, et teda on aidatud ...
Sest juba pärast paarikümmet meetrit kulgemist, saab selgeks, et mõttekas on liikuda vabas stiilis ja soovitatavalt kasutades keppe, eriti kui taldade all on vähe mustrit ... Kummikutel on mustriga kitsas, aga keppe pole ... toetudes aga tahtmatusele kukkuda ning siirale murele oma tervise pärast jõuavad punased kummikud ühes tütarlapsega aga siiski tugeva tükina Riia mäele ...
Poolel mäel märkab tütarlaps aga seismas üht härrat ... seismas ilmselgelt mureliku suuga, sest tema 92 aastat vana vasak põlv on viimasel ajal hommikuti kuidagi kange ja ei taha kuidagi liikuma saada ja akadeemia tänava nurgal on libe, nii et liikuvate põlvedegagi on keeruline teed ületada. Punased kummikud peatuvad härra kõrval ja tütarlaps pakub abi, sest kes siis veel peaks aitama, kui mitte tema ... tema seal ju ometi on ja näeb seda murelikku suud ...
Murelikust suust saab järgmise hetkega tänulikult naeratav ning veidi kohmetu suu, ning härra seab end tütarlapse käevangu, kes teeb nüüd hulga lühemaid samme ja kuulab ... kuidas härra vasakule põlvele tuuakse tshehhist savi, mida siis Maarjamõisas soojendatakse ja korra nädalas põlvele kompressina pääle pannakse ... kuidas härral on heameel, et tema põlv vaid hommikuti vähe tõrgub, päeva peale leebudes, sest sõprade põrgulised põlved valutavad muudkui ööd läbi ega lase vanainimesi magada ... kuidas härra on pensionil, aga varemalt oli õigusteaduste õppejõud ... härra, keda sõda oli ikka omal ajal raputanud, on ka natukene mures, et ega punased kummikud nüüd tema pärast tööle ei hiline ... jah ja kas ta ikka saab bussipeatuseni selles vähe nooremas käevangus...
... kummikud ei hiline ja bussipeatuseni saab ... härra tänab ja jääb tänulikult ootama bussi, mis viiks ta vasaku põlve soojale tshehhi savile vähe lähemale ...
Punaste kummikutega tütarlaps jõuab ühes tükis tööle ja naeratab veel pea, et terve päeva üsna soojalt ... tal on hea meel, et vahel on kohtumisi, mis juhtuvad teele ... olgu või libedale ... tütarlapsele meeldivad terava meelega härrad ja talle meeldib, kui ta saab olla abiks, nii et tänu tundub täiesti üleliigne ... nii et kuidagi on südames hoopis tunne, et teda on aidatud ...
neljapäev, jaanuar 08, 2015
Kaaren oleks tahtnud olla ka nagu DM ... oma isikliku Jeesusega või nii ... aga see rong oli vist lootusetult läinud ... juba aegu oli ta pidanud leppima nende kiilaspäiste, karminäoliste ja üsna õela olemusega kujudega, kellel oli kombeks ilmuda siis kui neil tuli huvi või jagus mahti ... Kaarent ette hoiatamata ..
Tavaliselt märkis nende tulekut, mingi kummaline justkui juhuslikult meenunud halvamaiguline seik ... ning siis võis Kaaren juba tunda oma õlal kellegi üsna koormavat kämmalt või kaelal kellegi külma, kõhedat hingeõhku .... tegelikult need kujud ei hinganud, ega omanud tõsiselt võetavaid jäsemeid, ent see külm kõhedus ning hingerusuv raskus olid neil alati varnast võtta.
Mõni eriti vastik kord tulid nad Kaarnale aga ligi kusagil avalikus kohas ja haarasid tal jalast või tilkusid uskumatu sujuvusega ta käevangu ...
... siit edasi ei tulnud enam just liialt üllatusi, Kaaren võeti üksteise vahel üsna raudsesse haardesse ja hakati siis järgemööda ta hinge puistama, otsides välja kõik need väikesed kogemata tehtud fopaad, kaunisti kavandet aga halvasti väljakukkunud plaanid, ning ootamatult ning ka oodatult süüks saanud teod ... nad puistasid neid ükshaaval ja korraga, näpuga näidates, õõletades, sügavale silma vaadates ja ette heites .... nii et Kaaren tundis iga järgmise hetkega kuidas ta ei olnud tasemel ...
... ta oli ebaõiglane ja õel, ta oli isekas ja enesekeskne, ta mõtted olid tühised ja ta oskas tuua vaid valu ning kannatust, ta oli pinnapeale ning kitsarinnaline, ta ei osanud sugugi midagi ja oli lihtsalt uskumatult vastik tüüp, kes pillab kõik elu annid käest ning on mõeldamatult inetu sinna juurde ....
Raudne haare püsis seni, kuni Kaarnal oli täiesti eksimatult selge, et tema eriliseks ja kauniks peetud alternatiiv-ekslusiivne elu oli kõik vaid tema enda kujutelm, sest tegelikult .. päriselt ... oli see kõik üle keskpärasuse tühine ning tema, tema oli vaid ennasttäis tattnokk ... kelle pagasis on patte piisavalt, et vähemalt kolm elu järjest kannatada ...
Siis aga oli kõik möödas ... ei, tunne oli alles ... vägagi ... aga raudne haare ja kujud olid läinud ... Kaaren oli sealsamas niisamuti nagu silmapilk enne kujude ilmumist ... lihtsalt tundes ennast olematuna, sageli ka nuuksudes lohutamatult ...
... jah, ja siis hiljem kui kogu see kujude tekitatud kahju oli likvideeritud sinnani, et olemise kergus ei olnud enam talumatu ... võis vaid loota, et järgmine kohtumine isiklike deemonitega jääb aega, mis on veel kaugel ...
Tavaliselt märkis nende tulekut, mingi kummaline justkui juhuslikult meenunud halvamaiguline seik ... ning siis võis Kaaren juba tunda oma õlal kellegi üsna koormavat kämmalt või kaelal kellegi külma, kõhedat hingeõhku .... tegelikult need kujud ei hinganud, ega omanud tõsiselt võetavaid jäsemeid, ent see külm kõhedus ning hingerusuv raskus olid neil alati varnast võtta.
Mõni eriti vastik kord tulid nad Kaarnale aga ligi kusagil avalikus kohas ja haarasid tal jalast või tilkusid uskumatu sujuvusega ta käevangu ...
... siit edasi ei tulnud enam just liialt üllatusi, Kaaren võeti üksteise vahel üsna raudsesse haardesse ja hakati siis järgemööda ta hinge puistama, otsides välja kõik need väikesed kogemata tehtud fopaad, kaunisti kavandet aga halvasti väljakukkunud plaanid, ning ootamatult ning ka oodatult süüks saanud teod ... nad puistasid neid ükshaaval ja korraga, näpuga näidates, õõletades, sügavale silma vaadates ja ette heites .... nii et Kaaren tundis iga järgmise hetkega kuidas ta ei olnud tasemel ...
... ta oli ebaõiglane ja õel, ta oli isekas ja enesekeskne, ta mõtted olid tühised ja ta oskas tuua vaid valu ning kannatust, ta oli pinnapeale ning kitsarinnaline, ta ei osanud sugugi midagi ja oli lihtsalt uskumatult vastik tüüp, kes pillab kõik elu annid käest ning on mõeldamatult inetu sinna juurde ....
Raudne haare püsis seni, kuni Kaarnal oli täiesti eksimatult selge, et tema eriliseks ja kauniks peetud alternatiiv-ekslusiivne elu oli kõik vaid tema enda kujutelm, sest tegelikult .. päriselt ... oli see kõik üle keskpärasuse tühine ning tema, tema oli vaid ennasttäis tattnokk ... kelle pagasis on patte piisavalt, et vähemalt kolm elu järjest kannatada ...
Siis aga oli kõik möödas ... ei, tunne oli alles ... vägagi ... aga raudne haare ja kujud olid läinud ... Kaaren oli sealsamas niisamuti nagu silmapilk enne kujude ilmumist ... lihtsalt tundes ennast olematuna, sageli ka nuuksudes lohutamatult ...
... jah, ja siis hiljem kui kogu see kujude tekitatud kahju oli likvideeritud sinnani, et olemise kergus ei olnud enam talumatu ... võis vaid loota, et järgmine kohtumine isiklike deemonitega jääb aega, mis on veel kaugel ...
laupäev, jaanuar 03, 2015
Alates eilsest on mul uus märkmik ... märkmik on Viiralti piltidega ja peal on 2015 ... et vist ongi jah täitsa uus aasta käes ... pole pääsugi ...
Et püsiks mingine järjepidevus ja sidusus on mul uue märkmiku kasutusele võtuga komme käia läbi kogu oma vana märkmik, kandes möödunud aastast üle mõningad eriti olulised märkused ning töötada sedasi läbi nii vana aasta kui sööta uus ka kuidagi juba järgmisse märkmikku sisse ...
Uut märkmikku vanaga sisse töötades ei pääse kuidagi ka meenutamisest ... 365 päeva on tegelikult päris keeruline kuidagi adekvaatselt meenutada, oma silm ei ulatu kuidagi sugugi hästi nii kaugele selja taha nägema, ent märkmiku abiga tuleb üht-teist siiski meelde ...
... sel korral oli meenutamine ebamugav ja täis vastakaid tundeid ....
Minu sünnipäev Tartus ning ühissünnipäev Muhus parimatega, lipuheiskamine, naistepäev, lihavõtted, Tähepoisi ja ta õe sünnipäev ja kõik need muud sünnipäevad ja tähtpäevad ... purjetamine, Maru kadumine, suuremad ning kummalisemad tülid, millest jälg ka märkmikku tungis, rattasõidud, kalastuskäigud, suvised ujumised ja külalised, maal käigud, küttepuudetegu ning majaehituse stress ... ja kõik see argipäev ning valu ja rõõm, mis sellega kaasas käis ... ning siis järsku see äkiline tuha all hõõgunud tuli ... vaatan märkmikku ja seal ei ole sellest viimasest suurt midagi, nii salaja see hõõgus ...
Kõik möödunud aasta head ja halvad pehme emotsiooniga mälestused mähkuvad nüüd mingisugusesse lammutamise kibedusse ning nende pehmus on hetkega kadunud ning ega neid vist niisama lihtsalt endisina tagasi ei saagi...
see tekitab ebamugava tunde ... ma olen ennast alati pidanud keskmisest aeglasemaks reageerijaks, ent eelmise aasta viimast kvartalit meenutades tuleb tunnistada, et mus leidub ka kiiret ja ägedat põlemist, mille tagajärjed on mulle endalegi ennustamatud ... leidub mingeid plahvatuse hetki, hetki, kus ma olen valmis riskima kõigega, mis mul on, teadmata isegi, mis see on, mis ma edu korral saan ... see kõik on väga erutav ja meeliköitev ent sealsamas kuidagi ebamugav ... sundides iseenda kuvandit korrigeerima ja ... leppima?
... ma loodan siiralt, et Viiralt saab konstruktiivsema aasta tunnistajaks ... et tekib mingi uus struktuur, mingi sisemine loogika ning sisemine põlemine püsiks, kuid ei põletaks maha terveid sildu ja sidemeid ning inimesi koos nendega ... vaid hoiaks seest soe.
Et püsiks mingine järjepidevus ja sidusus on mul uue märkmiku kasutusele võtuga komme käia läbi kogu oma vana märkmik, kandes möödunud aastast üle mõningad eriti olulised märkused ning töötada sedasi läbi nii vana aasta kui sööta uus ka kuidagi juba järgmisse märkmikku sisse ...
Uut märkmikku vanaga sisse töötades ei pääse kuidagi ka meenutamisest ... 365 päeva on tegelikult päris keeruline kuidagi adekvaatselt meenutada, oma silm ei ulatu kuidagi sugugi hästi nii kaugele selja taha nägema, ent märkmiku abiga tuleb üht-teist siiski meelde ...
... sel korral oli meenutamine ebamugav ja täis vastakaid tundeid ....
Minu sünnipäev Tartus ning ühissünnipäev Muhus parimatega, lipuheiskamine, naistepäev, lihavõtted, Tähepoisi ja ta õe sünnipäev ja kõik need muud sünnipäevad ja tähtpäevad ... purjetamine, Maru kadumine, suuremad ning kummalisemad tülid, millest jälg ka märkmikku tungis, rattasõidud, kalastuskäigud, suvised ujumised ja külalised, maal käigud, küttepuudetegu ning majaehituse stress ... ja kõik see argipäev ning valu ja rõõm, mis sellega kaasas käis ... ning siis järsku see äkiline tuha all hõõgunud tuli ... vaatan märkmikku ja seal ei ole sellest viimasest suurt midagi, nii salaja see hõõgus ...
Kõik möödunud aasta head ja halvad pehme emotsiooniga mälestused mähkuvad nüüd mingisugusesse lammutamise kibedusse ning nende pehmus on hetkega kadunud ning ega neid vist niisama lihtsalt endisina tagasi ei saagi...
see tekitab ebamugava tunde ... ma olen ennast alati pidanud keskmisest aeglasemaks reageerijaks, ent eelmise aasta viimast kvartalit meenutades tuleb tunnistada, et mus leidub ka kiiret ja ägedat põlemist, mille tagajärjed on mulle endalegi ennustamatud ... leidub mingeid plahvatuse hetki, hetki, kus ma olen valmis riskima kõigega, mis mul on, teadmata isegi, mis see on, mis ma edu korral saan ... see kõik on väga erutav ja meeliköitev ent sealsamas kuidagi ebamugav ... sundides iseenda kuvandit korrigeerima ja ... leppima?
... ma loodan siiralt, et Viiralt saab konstruktiivsema aasta tunnistajaks ... et tekib mingi uus struktuur, mingi sisemine loogika ning sisemine põlemine püsiks, kuid ei põletaks maha terveid sildu ja sidemeid ning inimesi koos nendega ... vaid hoiaks seest soe.
Tellimine:
Postitused (Atom)