Eile öös kohtasin ma jeesust. Tuli mööda 21. juuni uulitsat ja küsis natuke vigases eesti keeles suitsu... mis seal ikka... vabandasin, isegi viimase ja parasjagu kimutava suitsu olin sõbralt luninud....siis ta käis mu kõrval ja rääkis, et on vabatahtlik põltsamaal noortekeskuses ja et on webi disainer, mitte küll hea, aga ikkagi ja et tal on mõtteis üks keelemängu plaan, mida ta ei saa teostada, kuna pole eesti keelt oskavat manageri või miskit...seda kõike ta rääkis eesti keelt purssides ja kiirelt minu kõrval käies... seda et ta jeesus on, sellest sain ma teada alles siis kui minu kodumaja juurde jõudsime ja ma ütlesin, et ma nüüd jään siia... tema arvas, et olgu nii oli tore... ulatas käe ja ütles Jesus!... mul tõmbus nägu naerule haarasin käe ja ütlesin Kristin... tema naeratas vastu ja kordas... Kristus....:D:D

Ikka ja jälle kõige veidravamatel hetkedel avastan uuesti kui suurel määral ma olen NAINE (läbiva suurtähega)... Kuidas löövad välja mingisugused stereotüüpsed naiselikud tahtmised ja mõtted, mis ajajooksul selgeks ja loomulikuks õpitud... kuidas tahaks, siis kui sajab vihma, ronida hea raamatuga teki alla ja juua kakaod või istuda aknal ja vaadata lihtsalt kuidas õues on märg... kuidas tuleb tahtmine ronida kellegi suure ja tugeva kaissu, et tunda end turvaliselt, et unustada kõik kuri ja halb.. praegugi teeks nii...

....ning siis kuidas vahel on vaja hirmsasti küüsi lakkida ja nägu koorida ja ripsmeid värvida, sest muidu on kuidagi paljas tunne.. kuidas tahaks teha pai ja laulda unelaulu ja kuidas vahel mõnd pampu süles hoides võtab eluime jalad värisema....ning kuidas mõnikord, tulles, seda sama teed mida mööda nii palju kordi varemalt on astutud, mööda sellest majast, mis on täis mälestusi, upun hetkega ära..... kuidas lugedes neid ridu, mis saabunud, vabandavaid ridu, lubavaid ridu... lööb klombi kurku... sest kusagil on meeles veel need tunded, mida kord on tuntud....kuidas mõni pilk suudab panna südame põksuma... ning kuidas olen võimeline olema nõretavalt nukrameelne´...kuidas vahel ei mõista üldse..... ja kuidas tahaks kuulata muudkui kurba romantilist muusikat, unistada, süüa maasikaid...kuidas vahel ei jaksa üldse olla üksi ja tugev... kuidas sõbrannadega lobisemine võib moodustada kogu päevast üle kahe kolmandiku.....kuidas jalgu tahaks trampida mõnikord...ning kuidas nutt on varnast võtta kui keegi liiga teeb või kellelegi liiga tehakse või kõik liiga hirmus hästi äkki on või .....

Stradivariuse viiul.... ma kohe vahel tahan nii öelda, ma ei tea miks... vahel kohe on väga vaja öelda niimoodi... tavaliselt ütlen ma nii oma mõtteis valjult välja lausumata.....

...Njahh täna siin tööl taas istudes tuli mulle meelde mu kadunud vend... paganas kuidas on hetki kui ma tahaks, et ta oleks alles, mitte kadunud.....tahaks istuda temaga maha ja vaadata tema natuke pilukatesse silmadesse ja võtta üks õlu ning rääkida asjadest...:) silme ette ronivad mingid pildid telepoisi soenguga Intsust 8 klassis :D.. mul oli ilmatuma kavala näoga ja ilus vend....kurat ma olin liiga väike....aga siiski mäletan sigareti haisu tema riietel ja tema toas, mäletan kuidas ta tuli vene sõjaväest, mäletan kuidas isaga ehitas ja tööd tegi, mäletan ka seda et tema oli see kes mind rohelise toa lae alla tõstis ja keerutas ja tema oli ka see kes mind muudkui kiusas ja väitis alati emale küsimuse peale, kus pruut on, et pruut ootab pudeliga peldikus.... muig...ja tema kinkis mulle esimese kaelakee, ma võisin olla seitse või noorem... see kõik meenub läbi udu...ma olin liiga väike, et rohkem või asjalikumalt mäletada, aga ma ikkagi mäletan, mis tunne on omada vanemat venda...pagan kuidas ma sellest vahel puudust tunnen....

...Aga kusagilt on mu sisse miskine väike rahu pugenud... ma ei taha enam ära joosta... vbl on küll juba igasuguste asjade jaoks hilja ja liiga palju jama juhtunud... aga ma enam ei jookse... nüüd ma seisan ja silmitsen... ning vahel tantsin nagu meeletu, sest see teeb hinge soojaks... viimati tantsisin Maikade järgi ja tundisn mõnu, et mul on sellised sõbrad-tuttavad, kes oskavad teha selliseid asju, mis suudavad hetkeks vallutada kõiks meeled, nii et äkitselt on kadunud teadmine, terav teadmine, sellest kus ja mis ma olen... pärast esinemist pälvisin A-lt kommentaari, et ma olen nende isiklik fännitar-tantsulõvi nr1...
Olin selle staatusega igati rahul... Maikade jauks alati

Ja jääkuninganna sulas... Sulas ja ujutas kõik üle... Kõik see mis kogunenud mitme päeva vältel ujus välja ja ning tänaseks on ainult paistes silmad...

Njahh ehk siis eile Zavoodis oma tavapärast õhtust napsu võttes tuli korraga jube ulg peale... lihtsalt kõik oli halvasti ühe korraga... ja siis see Kodulaul selles ärevuse ja laamendamise kontekstis ja vbl provokatsioonina vbl millegi muuna mõeldud tegevus minu kõrval lihtsalt võttis pisarad valla... ja siis ma istusin seal ja nutsin... ümberkaudsetel kodakondsetel oli kohmetu olla ja mina olin oma tunni jagu lohutamatu... lihtsalt nii paha oli.... siis aga hakkas parem nutt sai otsa... ning hommikul peeglisse vaadates tükkis peale küsimus, ohh miks te lasite mul nii kaua nutta... silmad hirmus paistes.... vott sedasi siis....

Mu elu on taas terve.... ei ei ärge saage valesti aru, tegemist ei ole minu eluterve mõtlemise naasmisega... lihtsalt ma sain eile oma väikese kolm kilo kaaluva ja suriseva rüppraali tagasi... nii nummi... nüüd on süda taas peaaegu rahulik, saab koju minna ja tõesti muusikat natuke kuulata ja pilte vaadata ja kui väga suur entusiasm peale tuleb siis ka oma bakalaureuse tööd hakata kribama...nii hea nii hea nii hea...

Eile aga väisasime väikese T-iga uut klubi... nohh tuleb ikka kursis olla meid ümbritseva popi scenega... Muusika oli haus, Baaris olid tööl popid ja noortepärased viltused tukad ja imeliselt casual lookiga hirmkallid riided... klubi missugune... keskmine naisterahva vanus ma pakun et 18-19 eluaasta vahel, kõik tulnud ennast näitama.... ma siis ei lasknud neil pettuda ja vaatasin... huvitav, väga huvitav.. peatselt pärast sisenemist leidsime tagalauast 2 tuttavat dändit, kelle lauda sai tähtsalt laginal naerdes lisanduda ja pilguga ringi käia.... ühel hetkel hakkas aga jube igav-imelik...kaua sa niisama ikka passid... ainus võimalus oli minna tantsupõrandale ja unustamatult unustamatuseni tantsida...karelda jaksasin keskmiselt kaks tundi.. siis oli too klubipõrandki end ammendanud... aeg koju minna mõtlesin ma... ja leidsin telefonist kutsuva sõnumi... enne päris koju minemist veel kiire drink zavoodis... nii läkski.... A ja M ning imelised pukitantsud ja kahtlustavad pilgud ümberringi....no mis teha, me lihtsalt mõjume kährikuga teineteisele nii :P...

Mis puutub aga kõike ärevasse ümberringi... siis ainuke kommentaar oleks et käes on taas IDIOOTIDE REVOLUTSIOON!!

Hommikul...kui kohusetundlikult koju jalutasin... sest võtmed ja sõber ööbmajal seal... laulsid juba linnud ja päike oli tõusuveerel... kõndisin mööda peaaegu inimtühja 21. juuni uulitsat mööda ja üldse ei kiirustanud... mitte sugugi.... sest hirmus ilus oli... ja päris esiesimest korda sel kevadel oli kevadise hommiku karget hõngu terve ilm täis.... hingasin sügavalt sisse ja passisisin taveasse... siis jooksin üle kaare... noh vähemalt mõtteis (sest kõrgusekartus on siiski kõrguse kartus)... ja vaatasin hetke keset jõge, taamale... puud rohetasid, heleroheliselt ja jõgi oli pruunikassinav... ja kõik oli meeldivalt looduselik..... väss oli natuke küll olla, kell ikkagi viis aga hirmus värske ka samas... kui koju jõudsin oli see und täis, S magas ja K magas N-i voodis....mõnus, hiilisin iirvaikselt proovides võimalikult vähe müratada ja keerasin end kerra... hea oli olla... kuni tõusmiseni välja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada nendinguga, et kõik on Borja süü... Sest just tema oli see, kes otsustas kõrvad pea alla panna ja kelle pärast me läksime Zavoodi mälestusnapsu võtma.... Noh seda, kellel tuli mõte viina ja õlut segamini tarbida... ma enam ei mäleta... ega ole ka tahtmist... lõpuks olime kõik jumala haprad igaljuhul, peale T, kes on siiski meesterahvas ja oli ju enne söönud kah midagi.... duhh... edasi oli kõik juba hommik.... üks väga piinlik hommik, kui ma ärkasin S-i toas, tema voodis, täisriides peale visatud tema triibuline hommikumantel.... Läks natuke aega enne kui ma aru sain, et vale tuba ja võõras voodi... siis kui aru sain siis oli hirmus hea meel, et S oli pessu läinud... sest see andis võimaluse paarkorda pead vastu seina taguda, enda tuppa roomata... ja siis köögis ümberläinud laud tagasi üles tõsta ning kõik see kummaline söögiläbu sealt ära koristada....jeesus maria, ma tõesti ei mäleta, kuidas see kõik küll juhtus.....siis tuli S pesust... vaatasin teda ja vabandasin... ma ei tea, kuidas ma tema kõrvale magama juhtusin ja mis asjaoludel ja ma tõesti ei tahtnud seda isegi teada saada... ütlesin S-le, et kommentaare pole vaja ja üritasin pingsalt välja mõelda, et kus võiks asuda too erase & rewind nupp... nuppu ei leidnud... S ütles, et ikka juhtub... mõtlesin selle peale omaette, et kui tihti temaga seda juhtunud on....oeh... siis otsustasin kontrollida kahjusid telefonis... väga veider sõnum T-lt, mis andis aimu, et olin hoos olnud moblaklahvide sõrmitsemisel... paar kummalist sõnumit Saadetud kaustas lisasid minu piinlikkuse momendile veel pisut teravust ja tõid selgust selles plaanis, mis laadi sõnumi T oli saanud... assapagan... mu moblal võiks ikkagi alkohooliku lukk peal olla.... Kõnedearhiivis oli uued ja põnevad numbrid....just kui olin nende üle imestamise lõpetanud helistas keegi tundmatult numbrilt...kartlik "Halloo"... Teiselt poolt kostuv meeldiv meeshääl, küsis kellega ta räägib ja kas ta peaks mind tundma... Aimates millega tegu võib olla vastasin lootusrikkalt et ehk ei ole.... Ta arvas natuke pettunult samuti, kuid küsis igaksjuhuks ka öiste kõnede kohta....vabandasin kergemeelselt, et sõrm vääratas nii 7 numbrit järjest, mees natuke küll kahtlustavalt võttis vabanduse vastu ja leidis et vbl me siiski peaksime kunagi tutvuma... võib olla tõesti... või siis siiski mitte mõtlesin mina ja soovisin mehele kena päeva....

Einoh, eks seegi ole võimalus kuidas uusi tutvusi tekitada.... aga kas maksab... või kes maksab... või millega makstakse...

prrrrrr....kõik huvitava elu nimel....

Prantslastest filosoofide retooriline ornamentika... hullem kui rokokoo Saksa losside arhitektuuris... ma tõesti ei saa aru misjaoks nad niimoodi teevad ja üldiselt on vägade keeruline üldse mõista, mida nad kõike sinna taha peidavad...

...tuleks anda vist loobumisvõit... 1:0 prantslaste kasuks... loobumisvõit tuleks anda ka paaril teisel eksistentsiaalsekümnevõistluse alal... lihtsalt ei tule välja mõned asjad ja asjata ennast nuhelda lasta ka justkui ei viitsiks...
duhh... kehv variant.. ma olen ju liiga uhke tshikk sellisteks lihtsateks minemakõndimisteks...sitt päev valge mees... sitt päev :S

Muidu endiselt istub veel kass peal... muidu oleks täitsa tore teine, aga iiri vaat ei püüa....

..See ei taotle olla kirjandus..
ta on lihtsalt mõned laused...

Eile kuulasin pool ööd Juhanit... kusagil neljanda plaadi keskel mõtlesin et nüüd oleks aeg vist magama minna... võtsin klapid peast ja keerasin end sinna roostekarvase kassi diivanile kerra... aga magama ei jäänud..

...Ma olen Eestis esimest korda
olen siin aastast 1984..

Juhan rääkis justkui edasi...mõte ei saanud pidama... poleks tohtinud vist Juhanit kuulata nii palju.. mõtlesin hiljem..
Ta ütleb alati liiga palju, ta justkui ütleb kõik ära ja sina jääd suud maigutama...

Kas teate uudist, lapsed?
Homme lõppeb kevad...

mõtlema, mida nüüd kosta... aga midagi ei olegi kosta... mitte kui midagi...

Milline õudne, kollane kuub
ja see kiilaspea...

Ma vahel tahaks olla veel rumalam kui ma olen ja õnnis oma rumaluses.... ma tahaks et mul ei oleks nii sageli õigus... et ma ei teaks kuidas asjad tegelikult on... et elu oleks üllatavalt meeldiv...

Isa, kas sa leidsid prillid üles,
isa, kas sa leidsid prillid kätte.

Njahh.. tänane pannkoogiküpsetus aksioon oli meeldiv vägagi.... oli hetki, jagus hetki... jaaa....jaa too hiljem aset leidnud vestlus veetleva võilille neiuga, kes nii tabavalt oli ära sõnastanud, kõik mis oli mu peas olemas, kuid mida ma ei osanud seada ritta... njaaa... tänulikkus on küll mu sees....

tühi tuba, ennast täis
tühi tunne, ennast täis
tühi paber, sõnu täis..

....lähen otsin põõsast marju ja ei loo uusi suhteid...

Ungari jahi eripärad!

1. Jahimehe õige värv on oranž... seda kõigis võimalikes toonides... sest kui jahil käia, siis on vaja ju teistele jahimeestele silma jääda, et jumalaeest sind keegi põdra pähe maha ei laseks... Oranži õpetatakse kandma kõigile ungarlastele juba imikueast peale ja kui veel kanda ei oska, siis toppides ta kõigepealt oranži vankrisse....

2. Jahimehel on alati kott.. ungari jahimehel ja -naisel on kõhukott, mida ta mugavuse mõttes kannab tagumiku peal, sest kuidas sa muidu roomad, eksju...

3. Söömine on ainus tegevus, mis toidab, ütlevad ungari jahimehed ikka ja võtavad seda ütlust südamest tõsiselt.
Hommikuks rasvas praet´ suur ja paks pannkook (Langos), mis hapukoorega üle kallatud ja juustupuruga ülekuhjatud.
Lõunaks kolmest käigust koosnev suutäis, supp (soovitavalt mannaklimpide ja/või vihase paprikaga), praad (nt makaroni-kartuli vorm paprikaga ja ülevalatud liha-paprika kastega) ja magustoit (kastanipüree vahukoorega, või hoopis mõni imetabaselt maitsev võikreemiga koogitükk).
Õhtul jahilt tulles aga midagi imemaitsvat 24h lahti olevast pagariärist, näiteks saia, mida saab kodus saiaga süüa.

4. Jahiõnne peale tuleb ka hoolsalt mõelda, selleks tuleb ehitada igasse linna, üks korralik pesatäis kirikuid, vähemalt 4 suurt katedraali ja siis mõned väiksemad palvemajad. Noh kui nad ka vahel mõnel korral muud õnne ei too, siis saab nende tornide järgi metsast välja orienteeruda.

5. Jahipidamise juures on väga oluline ka transport, ungari jahimehed armastavad ühteviisi imeväikesi nõukogudeaegseid autosid, mida saab metsas osavalt kahe kuuse vahele parkida, kui ka linnadevahelisi busse, mis jahimeeste rõõmuks iga kuuse juures korra ja igas külas jahimeeste jalavaeva vähendamiseks vähemalt kaks korda peatuvad.

6. Kuna sageli läheb jaht ööni välja, siis on ungari jahimeeste jaoks igas ungari linnas avatud vähemalt mitu 24h ABC poodi, kust saab, kohukesi, saia, veini, õlut, Györi küpsiseid, paprikat ja muud hädavajalikku.

7. Pärast head jahti meeldib ungarlastele aga õlle või veiniklaasi taga pajatada kui lai oli kurja isaskuldi silmavahe ja kui kiirelt silkas too metsjänes kibuvitsapõõsasse. Jutlemiseks kõige paremini sobivad igasugused õlletoad ja kohvik-baarid, mida leiab ka peaaegu igast kinost, taetrist ja muuseumi hoonest.
Ning juttu jätkub jahimeestel kauemaks ja nii on kõik kogunemiskohad lahti sageli koidikuni.

8. Lisaks Jumalale austavad ungari jahimehed ka teisi suuri jahimehi, kes, muidugi oma imetabaste jahioskuste tõttu, olid omal ajal kroonitud kuningad, ning kelle auks püstitatakse igasse jahimeeste linna ratsamonumente.

9. Ungari jahimehed on aegade hämaruses juba aru saanud, et liha juurde ikka head märjukest on tarvis, ning nii maa mitmes eri paigus välja arenenud suurepärane traditsioon ja meisterlik oskus veinide kääritamisel ja puuvilja viina valmistamises.

10. Ungari jahimehed on sõbralikud ning meile meeldib vahetult suhelda, nii tööl kui puhkehetkel, kuid igaksjuhuks, et loomad nende jutust metsas midagi suuremat ei mõikaks, on nad rääkimiseks välja mõelnud salakeele, millest lisaks loomadele ka ükski teine jahi- ega muidu mees kui vaid ungarlane aru ei saa...

Teate seltsimehed... mulle tundub, et mu elu nöögib mind... Ja mulle ei meeldi see mitte üks põrm...

...see on igavesti mittemeeliülendav ja -heameelt sisendav, kui sind lubatakse muudkui korterist välja visata, sest mingitel endistel üürilistel on võlg... ning kui sul ei ole sugugi liialt palju raha, et elada ja olla ning samal ajal oleks tarvis väga tõsiselt kontseptualiseerida oma olematut lõputööd ning hakata seda usinasti kirjutama arvutil, mille kõvaketas otsustas pillid kotti panna ja töötamisest loobuda... nojah ega muidugi too vasaku põlve parema sideme venitus,seda kõike kergemaks tee, aga peale mitme nädalast paranemist on natuke ikkagi rõemu, et peaaegu ei lonkagi enam...mis sest et kükitada ei anna ja trenni minna ei saa...

Hmh... ei tea kas mul on miskine karmavõlg või kedagi, et too õnnefuuria, peidab ennast armastusromaani taha ja teeb nägu nagu poleks mind olemaski või kustutab tuled ja sulgeb raadio mängides piinlikus vaikuses, et teda ei ole kodus, kui ma ta uksele koputama tulen.... hähh...

Samas muidugi on elu huvitav... situatsioonitragikoomikat jätkub, nagu näha õhtustelt diagrammidelt ning igasugused olmemured hoiavad meele värske ja reipa... mitte sugugi ei tule rutiin peale ning igavus varbaid näpistama...

Thank You ThighMaster!

...
M: See oli nüüd küll teatraalne!!
Kaaren: Teatraalne?... Jah vist küll....ma olengi teatraalne.. (telefonis kostab irvitus)
M: Teatraalne on tore, kui sa oled kusagil seltskonnas, selline värvikas ja ülevoolav ja märksa huvitavam kui niisama hall hiir. Aga antud olukorras....

M vaikis, Kaaren sai aru, et ta oli endast väljas ja otsis taga oma kadunud rahu ja sõnu, millega enda rahutut meelt adekvaatselt ja viisakalt väljendada

Kaaren: Jahh, ma tean...
M:.... antud olukorras oli see ebameeldiv ja kohatu! (M lõpetas kõne)

Kaaren istus pani telefoni käest ja vajus mõttesse. Ta helistab hiljem M-le ja palub vabandust. Ta teadis, et M rahuneb kiiresti maha ja tegelikult polnud vabandada vajagi, kuid ta alati vabandas, see käis selle mängu juurde... üks noist kirjutamata reeglitest.
Teatraalne... see sõna kumises Kaarnal peas, ta polnud kunagi seda niimoodi vaadanud.. jah aga tõesti M-il oli õigus, ta oli olnud teatraalne, ta oli alati teatraalne, kui ta midagi varjata püüdis või kartis... rääkimata veel oma draamatilisest ja traagilisest küljest, mis tabas teda siis kui peale tuli enesehaletsus.

Njahh, teatraalne, see oli täiesti õige väljend kirjeldamaks Kaarna maneere... aga see kõik oli ju vaid linnupete.. tegelik Kaaren oli ju teistsugune, üsna lihtsakoeline ja sõbralik, heasüdamlik ja isekas pisut, eneseimetleja natuke... aga mitte kunagi pahatahtlik ja teatraalne.. vähemalt talle endale oli see alati nii tundunud...
Aga see hirm ja see harjumus et mitte öelda hasart inimestega mängida, see oli saanud talle nii loomuomaseks....ta oli sellesse nii sisse elanud, et ta vist vahel enam ei märganudki, kellega ja kus ja millal ta jälle mängis... mängu taha oli end lihtsalt nii kerge peita, mängida ülbet, naiivset, vastikut ükskõik millist suvalist rolli, mis parasjagu meelepärane ja sobiv tundus... mängida uurimaks piire, mängida selleks et näha reaktsioone, ülemängida ja mitte lasta kedagi sinna, kus oli päris...mängida rolli end nii sisse, et suuta omajagu aega isegi uskuma jääda... njahh ja siis ühel hetkel näevad nad su läbi... aj ütlevad et sa oled teatraalne ja paluvad lõpetada, mitte küll otseselt aga siiski ja siis sa taipad, et kogu see mängimine on su üle mänginud ja sellest väljasaamine ei ole sugugi nii lihtne....

Hmhhhh... M aga püüdis ju aidata, M oli ta ammu läbi näinud ja palunud mängimine lõpetada M teadis alati palju rohkem kui ta välja oli lasknud näidata ja M oli kaasa mänginud nii mitmed korrad, lihtsalt Kaarna rõõmuks....

Aga täna ta ei mänginud, täna ta oli aus ja oli selle ka Kaarna poolt ära teeninud... pagan.... Kaaren ronis voodisse, keeras end kerra ja tõmbas teki üle pea...

Ma armastan neid hetki, kui tullakse, kui tullakse vastu ööd öö vastu silmade särades... tuuakse, juuakse veini ja räägitakse juttu, naeratatakse ja naerdakse ja ei pea enam ütlema midagi... ei pea olema keegi ja samas võib olla sina ise, natuke võib peituda, natuke võib peidust välja tulla ja on hea... jahh hea on kui on neid, kes raatsivad tulla veel vastu ööd ja öö vastu lihtsalt selleks, et juua veini, süüa komme, sefiiri ja juustu, ning olla...kuulates seda, mis kellelgi on öelda, unustades hetkeks olemise enda, enda olemisest rõõmu tundes... Ma armastan neid hetki.....

Kuidas avaldatakse armastust?... Kellele, miks, milla, kuidas.... jahh, Kaaren mäletas küll neid kordi, kui ta oli öelnud, et armastab. Need olid olnud üsna tavalised väljaütlemised, nagu nii muu seas ja korda saadetud pigem valjul häälel mõtlemisena või veenmise tähe all... mitte kunagi polnud need sõnad kandnud avalduse mõtet.

Ta mäletas ka toda tunnet, mis oli pannud niimoodi ütlema. Mälestus oli hägune, ja kahtlustäratav. Kaarnas tärkas kahtlus - ei tea, kas ta üldse oli kunagi armastanud... kuidagi nii kauge tundus see tunne praegusel hetkel.
Vihkamisi, vihastamisi ja kurbust mäletas ta kuidagi pisut selgemalt. Valu kihvatas ta hinge neid meenutades. Seda mäletas ta ka kuidas ta oli olnud õnnelik, kuidas ta oli olnud leebe ja rõõmsameelne, naeratav ja nakatavalt lennuline...muig.
Kõik need kergemeelsed hommikud ja pöörased õhtud ning unistavad pärastlõunad.. soojendav... aga kuidagi nii kauge.

Praegu ei suutnud ta suurt midagi tunda... see ajas tegelikult närvi... Ta tunded olid kammitsetud, ta tundis end halvasti nagu oleks keegi ta kinni sidunud, nagu oleks keegi ta käed selja taha väänanud ning tiibu kärpinud... nagu oleks ta üks neist....üks neist, keda ta hiljuti oma teel oli kohanud... üks neist, kes suudab end kontrollida, kelle enesekontroll laseb tegeleda pettusega, kes suudab teha halva mängus juures head nägu ja peita oma tundeid.... neid, kes olid ümbritsetud müüriga...

Kaaren ei tahtnud olla üks neist.. isegi mitte kaugelt vaadates tunduda selline... ta oli olnud alati emotsioonidest tulvil, ta oli alati olnud ülevoolav, ja keev ja hetkel häiris teda lõputult, et ta ei suutnud karjuda, et ta ei suutnud nutta... Ta igatses nutta, ta väga igatses nutta ja paanitseda ja närveerida ja lõhkuda... see oli olnud vabastav... see oli nagu enese lõikumine valu tundmise eesmärgil... vabadus end välja elada... praegu suutis ta olla ainult rahulolematu ja eemalolev, kontrollitud.

Motivatsiooni puudus, keskendumisraskused, üksiklus ja äng, mis kõik teda varemalt lohutamtusse enesehaletsusse ja marru oleks tõuganud... suutis tekitada vaid ebameeldivat pikaldast ja laialdast südant iiveldama panevat rahulolematust. Seal juures ei midagi sügavat. Mõttetuna, Kaaren tundis end nii mõttetuna ja oleks heal meelel lihtsalt pagenud, aga selle asemel ta vegeteeris oma rahulolematuses edasi.

Isegi kui ta oleks osanud avaldada armastust poleks sellest kasu olnud, sest praegu ei oleks ta suutnud tunda armastust, mida kellelegi avaldada. Rahuldust vbl kerget elevust ka, aga armastust küll mitte. Kaaren jälestas seda võimetust.

Ta oleks tahtnud nutta... kuid seieriteta kellad ju ei nuta...