..See ei taotle olla kirjandus..
ta on lihtsalt mõned laused...

Eile kuulasin pool ööd Juhanit... kusagil neljanda plaadi keskel mõtlesin et nüüd oleks aeg vist magama minna... võtsin klapid peast ja keerasin end sinna roostekarvase kassi diivanile kerra... aga magama ei jäänud..

...Ma olen Eestis esimest korda
olen siin aastast 1984..

Juhan rääkis justkui edasi...mõte ei saanud pidama... poleks tohtinud vist Juhanit kuulata nii palju.. mõtlesin hiljem..
Ta ütleb alati liiga palju, ta justkui ütleb kõik ära ja sina jääd suud maigutama...

Kas teate uudist, lapsed?
Homme lõppeb kevad...

mõtlema, mida nüüd kosta... aga midagi ei olegi kosta... mitte kui midagi...

Milline õudne, kollane kuub
ja see kiilaspea...

Ma vahel tahaks olla veel rumalam kui ma olen ja õnnis oma rumaluses.... ma tahaks et mul ei oleks nii sageli õigus... et ma ei teaks kuidas asjad tegelikult on... et elu oleks üllatavalt meeldiv...

Isa, kas sa leidsid prillid üles,
isa, kas sa leidsid prillid kätte.

Njahh.. tänane pannkoogiküpsetus aksioon oli meeldiv vägagi.... oli hetki, jagus hetki... jaaa....jaa too hiljem aset leidnud vestlus veetleva võilille neiuga, kes nii tabavalt oli ära sõnastanud, kõik mis oli mu peas olemas, kuid mida ma ei osanud seada ritta... njaaa... tänulikkus on küll mu sees....

tühi tuba, ennast täis
tühi tunne, ennast täis
tühi paber, sõnu täis..

....lähen otsin põõsast marju ja ei loo uusi suhteid...