Stradivariuse viiul.... ma kohe vahel tahan nii öelda, ma ei tea miks... vahel kohe on väga vaja öelda niimoodi... tavaliselt ütlen ma nii oma mõtteis valjult välja lausumata.....

...Njahh täna siin tööl taas istudes tuli mulle meelde mu kadunud vend... paganas kuidas on hetki kui ma tahaks, et ta oleks alles, mitte kadunud.....tahaks istuda temaga maha ja vaadata tema natuke pilukatesse silmadesse ja võtta üks õlu ning rääkida asjadest...:) silme ette ronivad mingid pildid telepoisi soenguga Intsust 8 klassis :D.. mul oli ilmatuma kavala näoga ja ilus vend....kurat ma olin liiga väike....aga siiski mäletan sigareti haisu tema riietel ja tema toas, mäletan kuidas ta tuli vene sõjaväest, mäletan kuidas isaga ehitas ja tööd tegi, mäletan ka seda et tema oli see kes mind rohelise toa lae alla tõstis ja keerutas ja tema oli ka see kes mind muudkui kiusas ja väitis alati emale küsimuse peale, kus pruut on, et pruut ootab pudeliga peldikus.... muig...ja tema kinkis mulle esimese kaelakee, ma võisin olla seitse või noorem... see kõik meenub läbi udu...ma olin liiga väike, et rohkem või asjalikumalt mäletada, aga ma ikkagi mäletan, mis tunne on omada vanemat venda...pagan kuidas ma sellest vahel puudust tunnen....

...Aga kusagilt on mu sisse miskine väike rahu pugenud... ma ei taha enam ära joosta... vbl on küll juba igasuguste asjade jaoks hilja ja liiga palju jama juhtunud... aga ma enam ei jookse... nüüd ma seisan ja silmitsen... ning vahel tantsin nagu meeletu, sest see teeb hinge soojaks... viimati tantsisin Maikade järgi ja tundisn mõnu, et mul on sellised sõbrad-tuttavad, kes oskavad teha selliseid asju, mis suudavad hetkeks vallutada kõiks meeled, nii et äkitselt on kadunud teadmine, terav teadmine, sellest kus ja mis ma olen... pärast esinemist pälvisin A-lt kommentaari, et ma olen nende isiklik fännitar-tantsulõvi nr1...
Olin selle staatusega igati rahul... Maikade jauks alati