Hommikul...kui kohusetundlikult koju jalutasin... sest võtmed ja sõber ööbmajal seal... laulsid juba linnud ja päike oli tõusuveerel... kõndisin mööda peaaegu inimtühja 21. juuni uulitsat mööda ja üldse ei kiirustanud... mitte sugugi.... sest hirmus ilus oli... ja päris esiesimest korda sel kevadel oli kevadise hommiku karget hõngu terve ilm täis.... hingasin sügavalt sisse ja passisisin taveasse... siis jooksin üle kaare... noh vähemalt mõtteis (sest kõrgusekartus on siiski kõrguse kartus)... ja vaatasin hetke keset jõge, taamale... puud rohetasid, heleroheliselt ja jõgi oli pruunikassinav... ja kõik oli meeldivalt looduselik..... väss oli natuke küll olla, kell ikkagi viis aga hirmus värske ka samas... kui koju jõudsin oli see und täis, S magas ja K magas N-i voodis....mõnus, hiilisin iirvaikselt proovides võimalikult vähe müratada ja keerasin end kerra... hea oli olla... kuni tõusmiseni välja