Ma ei teagi, mis praegu mu nördinud meelt lahutaks, peale hea ja sooja voodi, kus annaks tekk üle pea tõmmata ja piibelehtedeni magada....

Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....

..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada

Täna on esimene päev siin töökohal kui juba enne poole päeva läbitust sai arvutist töö otsa...täielik ikaldus, isegi juurde küsimine ei mõjund...ikka tühjus...
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......

Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....

Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...

Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...

Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....

ühe tuttava msn-nimes oli täna kuulutus: "Annan ära kasutamata jäänud und."....Tahtsin selle peale enda nimesse lisada repliigi: "Vajan kasutuid nägusid." ...