Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...

Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...

Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....