Maailm oli väljas linnusita karva, nii oli ta ikka kui lumi püsis päeva paar, mille jooksul linn ta ära jõudis määrida.
Kaaren istus sees ja vahtis läbi tuhmi aknaruudu õue...hakkas hämarduma, siit aknast välja vaadates oli pea et alati hämardumas, ei tea kas see oli nii, sest sees oli ere töötegemise valgus või tingitud sellest, et aknaklaasid olid meeleolu tekitavalt hämaraks toonitud..kes teab-kes teab mõtles kaaren, ilma et eriti tegelikult mõelnud oleks. Kaarna pea oli raske, talle tundus et see on tinaraskeid mõtteid täis, mis pead aina enam ja enam norgu - maapinna poole - meelitas.
Ta mõtles korra, et äkki pea peal seismine teeks olemise kergemaks, kuid samal hetkel tabas teda teadmine, et esiteks ta ei oska pea peal seista ja teiseks kui tal see ka välja tuleks oleks tõsiselt kaheldav, kas ta pärast uuesti ka püsti saaks...jaaa, pea peal seismine tuli jätta teiseks korraks.
Kuigi alles oli talve algus tundis Kaaren kuidas ta igatseb kevadet ja selle kergust, mis sulab meele sisse ja varvastesse ning teeb olemise helgeks, ta igatses, sest tinaraskus ja väljas aina hämarduv ilm mõjusid rusuvalt. Nii ilmatuma hea meelega oleks ta sest rusuvusest üle olnud, üle lennanud, ülevale poole tõusnud, kuid ta tiivad ei kandnud. Tiivad ei kandnud, sest nad olid rikkis, et mitte öelda katki. Kaaren mõtles meelega, et nad on rikkis, mitte katki, sest see andis neile teatava instrumentaalsuse, mis tegi sellest mõttest tiba kergema, kuigi ei vähendanud lennuvõimetust. Kaaren oli juba nutnud selle pärast, nüüd ta vaid ohakas vahel..ta lootus ei olnud kadunud, kuid kusagil sees ta tundis, et on väga vähe tõenäoline, et need tiivad teda enam lendama viivad - nad olid algusest peale valesti ehitatud, suure hoolimise, ent rutu ja silmaklappidega ja nii ei saanudki sellest head nahka tulla...Nojah, mis siis...eks siis tuli harjuda, paljud olid ju harjunud, mõtles Kaaren ja püüdis silme ette manada kõik need pingviinid, jaanalinnud ja emud, keda ta kunagi kusagil näinud oli, ei lennanud neist ju ükski.
Tegelikult ta oligi vist juba harjunud, lihtsalt vahel oleks siiski tahtnud veel tiirutada, ennastunustavalt tinast pead kaotades, lihtsalt selleks, et too kergus meeles püsiks ja peas mõtted raskeks ei settiks...

Tööinimese rõõmud...ehk mida kõike kohta hommikutundidel tööle joostes.
Täna oli üle pika-pika aja maas lumekirme ja tundus, et veniv porine sügis hakkab viimaks üles võtma talve tuure ning kuigi mina tundisn sellest suurt rõõmu, ei vaimustatud see vist sugugi kõiki. Nii kohtasin ma Riia mnt-l ülekäigu raja ääres väikest, nii umbes meetrist poissi, kes kõigi märgatavate tunnuste põhjal oli teel kooli. Poisi silmad olid und täis, käed sügavale taskupõhja surutud ja ninaots tudises. Ninaotsast liikusid tudinad üle keha laiali, muutes väikese poisi külmast värisevaks tobuks, mis mus teatava kaastunde äratas, õnneks ma teadsin, et kool on lähemal kui minu kontor, muidu oleksin talle veel mammilikult sooja tee joomise võimalust hakanud välja pakkuma...

Feenoksi taga aga jalutas pisikene pruun taks, eemalt tundus ta päris üksi seal lonkivat, lähemale minnes aga selgus, et väike pruun koer oli pika ja peenikese jalutusrihma otsas, mida hoidis brünett neiu. Neiu jalutas ees, pilku seljataha pööramata, ja taks vänderdas nagu kelk tast mitu meetri tagapool, kord vasakule kaldudes kord paremale püüeldes. Kogu to liikumine joonistas maapinnale käpajälgede ebakorrapärase sinusoidi, mida läbis keskelt saapajälgede pea et vääramatu sirge.

Kohtumajal oli aga täna üks aken lahti ja aknast kostis kolmveerand üheksa aegu, Liivi tänava majani rõkkavat ja rõõmsat sünnipäeva õnnitluslaulu, vähemasti kolmehäälselt... aknani jõudes oli laul vaikinud, kuid sisse kiigates oli näha nelja keskealist naisterahvast, ühel lill käes ja teistel laiad naeratused jutuvadasel näol.

Toome oli valge vaibaga kaetud ja rahulik, justkui uinunud, mõtlesin ma rahulikku valget nautides, kuid siis jõudsin ma ümber ajaloo muuseumi nurga ja minu vaatevälja täitsid valge asemel väikesed neoonoranžid käkid. Need käkid olid veel julgelt alla meetri ning kahes kolonnis kahe pikema musta kogu vahel. kolonnid olid paindunud ümber Baeri ümbritseva aia ja kogu see kamp paistis kaugelt kui hiiglaslik neoonne sajajalgne, kes end Baeri ümber kerra üritab tõmmata.

Njaa ja selajal, kui ma juba tuttavasse roosasse majja hakaksin sisenama, möödus minust noor ema kasikutega, kaksikud on naljakas vankris, kus üks laps oli asetatud vaatega ema poole ja teine vaatega sõidusuunas.

Segadus...nii Kaarna ümber kui tema peas...vastikult vastakad tunded ja teadmatus...abitu teadmatus, kuidas oleks õige edasi. Kaaren ei pidanud ennast rumalaks ja mis puutub inimestesse ning suhetesse nendega, siis oli ta arvanud juba, et hakkab selgima, õppimise keerulisi teid pidi, hakkab selgima kuidas ja mismoodi asjad toimivad. Kuid praegune olukord oli uus...ning miski ei reetnud, et kuidas edasi tuli olla, käituda, mõtelda....tema sisemini intuitsioongi ei liigatand ühegi läbimõeldud variandi puhul karvavõrdki.....
...Kaaren ohkas, ta tahtis, et oleks olnud üks suur ja tark, üks vana ja kogenud, üks, kes oleks aru saanud ja öelnud kuidas asjad tegelikult on, üks, keda oleks võinud usaldada, üks, kelle juhiste järgi oleks saanud käituda, üks, kes oleks teinud pärast pai ja pistnud põske kommi, ise nukralt naeratades....


...jahh aga oli tema, sisemine vastuolu ning variandid võimalikud koos suutmatusega otsustada ning selle kõige kõrval üks teistest vähe tugevam tahe. Tahe joosta eikuhugi maale, see tahe oli tuttav Kaarnale juba kusagilt põhikooli ajast, see oli hirm valesti otsustamise ees, tahe põgeneda elu enda eest, tahe loobuda hetkeks otsustamisõigusest. Sellesamase tahte kõrval aga tunnetas Kaaren selle võimatust, kitsast vastuvaidlematut võimatust, mis tõi mingi otsuse vastuvõtmise või vähemalt suhtumise loomise vajaduse puust ja punaseks värvituna esiplaanile....

..jahh, aga mille põhjal siis otsustada. Kaaren sai aru et miski oli muutunud, ent asi mida ta ei mõistnud oli see, kas see oli loomulik, kas sellega oleks pidanud leppima või oli see kindel märk, et asjad on halvad ning kiiresti tuli teha resoluutseid käike...Kaaren sai aru, et tema pilt ja need teised pildid ei lähe enam niimoodi kokku nagu varem...mustrid olid muutunud ja sellega oli raske leppida, sest tema oli ikka endine, vähemalt enda sees, ta ei teadnud miuke see väljasseisjale paista võiks, kuid kuna keegi kurtma polnud tulnud, siis ei olnud ka tema silmis vastuolu.... Nojaa, aga mis siis ikkagi? Kaaren oli enda arust püüdnud valmistada rõõmu...kuid tulem oli igal korral kuidagi kipakalt vastupidine... see polnud vähendanud tema tahet valmistada rõõmu, kuid see oli valmistanud tuska, see oli valus olnud, see oli haiget teinud ja see oli lõhkunud usaldust, see oli tõmmanud sisemuse iga järgmise korraga aina rohkem kipra, see oli teinud ta omamoosi kurvaks rosinaks ja ta ei teadnud, mis ta edasi oleks pidanud tegema...
Ennast kaitsma? Kooriku ehitama? siis ei oleks sellel kõigel ju enam mõtet, aga mida siis? Edasi elama ja lootma, et kord tuleb aeg kui tema tegemised toovad jälle rõõmu, kui kaua lootma, kuni süda lööb külmaks rauani ja kaob seegi lootus ära või?
Kaaren oli ammu aru saanud, et ta ei tea õiget vastust, kuid ta teadis, et see muudab ta elu, muudab seda põhimõtteliselt ja seeläbi tundus kulli ja kirja viskamine liiga vastutustundetu, kuid kuidas siis?
Kaarnal oleks olnud vaja märki, mingit jumaliku sekkumise sarnast lootuse või lootusetuse märki....et oleks kergem.....jahh seda Kaaren oleks tahtnud küll, et oleks kergem, kuid kas see oli õigustatud, kas üldse oli kunagi mõeldud, et see peaks olema kergem...või pagan, miks see kõik omal nahal tuli läbi teha....kas poleks kergem olnud kellegi teise elatud elu paremini elada....

Kaaren tundis, et ta mõttelõng upub eksistentsialistlikku halamisse ja see häiris...ta soovis, et keegi oleks talle kunagi sirgema selja ja vähem lootust eluteele kaasa pannud...mitte, et ta elu oleks halb olnud, aga lihtsalt...vahel oleks võinud kergemalt pääseda, tutvuste poolest või nii...kuigi vaadates oma perekonda... siis tundus, et tutvused olid jahenenud juba enne tema tulekut....