Tööinimese rõõmud...ehk mida kõike kohta hommikutundidel tööle joostes.
Täna oli üle pika-pika aja maas lumekirme ja tundus, et veniv porine sügis hakkab viimaks üles võtma talve tuure ning kuigi mina tundisn sellest suurt rõõmu, ei vaimustatud see vist sugugi kõiki. Nii kohtasin ma Riia mnt-l ülekäigu raja ääres väikest, nii umbes meetrist poissi, kes kõigi märgatavate tunnuste põhjal oli teel kooli. Poisi silmad olid und täis, käed sügavale taskupõhja surutud ja ninaots tudises. Ninaotsast liikusid tudinad üle keha laiali, muutes väikese poisi külmast värisevaks tobuks, mis mus teatava kaastunde äratas, õnneks ma teadsin, et kool on lähemal kui minu kontor, muidu oleksin talle veel mammilikult sooja tee joomise võimalust hakanud välja pakkuma...

Feenoksi taga aga jalutas pisikene pruun taks, eemalt tundus ta päris üksi seal lonkivat, lähemale minnes aga selgus, et väike pruun koer oli pika ja peenikese jalutusrihma otsas, mida hoidis brünett neiu. Neiu jalutas ees, pilku seljataha pööramata, ja taks vänderdas nagu kelk tast mitu meetri tagapool, kord vasakule kaldudes kord paremale püüeldes. Kogu to liikumine joonistas maapinnale käpajälgede ebakorrapärase sinusoidi, mida läbis keskelt saapajälgede pea et vääramatu sirge.

Kohtumajal oli aga täna üks aken lahti ja aknast kostis kolmveerand üheksa aegu, Liivi tänava majani rõkkavat ja rõõmsat sünnipäeva õnnitluslaulu, vähemasti kolmehäälselt... aknani jõudes oli laul vaikinud, kuid sisse kiigates oli näha nelja keskealist naisterahvast, ühel lill käes ja teistel laiad naeratused jutuvadasel näol.

Toome oli valge vaibaga kaetud ja rahulik, justkui uinunud, mõtlesin ma rahulikku valget nautides, kuid siis jõudsin ma ümber ajaloo muuseumi nurga ja minu vaatevälja täitsid valge asemel väikesed neoonoranžid käkid. Need käkid olid veel julgelt alla meetri ning kahes kolonnis kahe pikema musta kogu vahel. kolonnid olid paindunud ümber Baeri ümbritseva aia ja kogu see kamp paistis kaugelt kui hiiglaslik neoonne sajajalgne, kes end Baeri ümber kerra üritab tõmmata.

Njaa ja selajal, kui ma juba tuttavasse roosasse majja hakaksin sisenama, möödus minust noor ema kasikutega, kaksikud on naljakas vankris, kus üks laps oli asetatud vaatega ema poole ja teine vaatega sõidusuunas.