Segadus...nii Kaarna ümber kui tema peas...vastikult vastakad tunded ja teadmatus...abitu teadmatus, kuidas oleks õige edasi. Kaaren ei pidanud ennast rumalaks ja mis puutub inimestesse ning suhetesse nendega, siis oli ta arvanud juba, et hakkab selgima, õppimise keerulisi teid pidi, hakkab selgima kuidas ja mismoodi asjad toimivad. Kuid praegune olukord oli uus...ning miski ei reetnud, et kuidas edasi tuli olla, käituda, mõtelda....tema sisemini intuitsioongi ei liigatand ühegi läbimõeldud variandi puhul karvavõrdki.....
...Kaaren ohkas, ta tahtis, et oleks olnud üks suur ja tark, üks vana ja kogenud, üks, kes oleks aru saanud ja öelnud kuidas asjad tegelikult on, üks, keda oleks võinud usaldada, üks, kelle juhiste järgi oleks saanud käituda, üks, kes oleks teinud pärast pai ja pistnud põske kommi, ise nukralt naeratades....


...jahh aga oli tema, sisemine vastuolu ning variandid võimalikud koos suutmatusega otsustada ning selle kõige kõrval üks teistest vähe tugevam tahe. Tahe joosta eikuhugi maale, see tahe oli tuttav Kaarnale juba kusagilt põhikooli ajast, see oli hirm valesti otsustamise ees, tahe põgeneda elu enda eest, tahe loobuda hetkeks otsustamisõigusest. Sellesamase tahte kõrval aga tunnetas Kaaren selle võimatust, kitsast vastuvaidlematut võimatust, mis tõi mingi otsuse vastuvõtmise või vähemalt suhtumise loomise vajaduse puust ja punaseks värvituna esiplaanile....

..jahh, aga mille põhjal siis otsustada. Kaaren sai aru et miski oli muutunud, ent asi mida ta ei mõistnud oli see, kas see oli loomulik, kas sellega oleks pidanud leppima või oli see kindel märk, et asjad on halvad ning kiiresti tuli teha resoluutseid käike...Kaaren sai aru, et tema pilt ja need teised pildid ei lähe enam niimoodi kokku nagu varem...mustrid olid muutunud ja sellega oli raske leppida, sest tema oli ikka endine, vähemalt enda sees, ta ei teadnud miuke see väljasseisjale paista võiks, kuid kuna keegi kurtma polnud tulnud, siis ei olnud ka tema silmis vastuolu.... Nojaa, aga mis siis ikkagi? Kaaren oli enda arust püüdnud valmistada rõõmu...kuid tulem oli igal korral kuidagi kipakalt vastupidine... see polnud vähendanud tema tahet valmistada rõõmu, kuid see oli valmistanud tuska, see oli valus olnud, see oli haiget teinud ja see oli lõhkunud usaldust, see oli tõmmanud sisemuse iga järgmise korraga aina rohkem kipra, see oli teinud ta omamoosi kurvaks rosinaks ja ta ei teadnud, mis ta edasi oleks pidanud tegema...
Ennast kaitsma? Kooriku ehitama? siis ei oleks sellel kõigel ju enam mõtet, aga mida siis? Edasi elama ja lootma, et kord tuleb aeg kui tema tegemised toovad jälle rõõmu, kui kaua lootma, kuni süda lööb külmaks rauani ja kaob seegi lootus ära või?
Kaaren oli ammu aru saanud, et ta ei tea õiget vastust, kuid ta teadis, et see muudab ta elu, muudab seda põhimõtteliselt ja seeläbi tundus kulli ja kirja viskamine liiga vastutustundetu, kuid kuidas siis?
Kaarnal oleks olnud vaja märki, mingit jumaliku sekkumise sarnast lootuse või lootusetuse märki....et oleks kergem.....jahh seda Kaaren oleks tahtnud küll, et oleks kergem, kuid kas see oli õigustatud, kas üldse oli kunagi mõeldud, et see peaks olema kergem...või pagan, miks see kõik omal nahal tuli läbi teha....kas poleks kergem olnud kellegi teise elatud elu paremini elada....

Kaaren tundis, et ta mõttelõng upub eksistentsialistlikku halamisse ja see häiris...ta soovis, et keegi oleks talle kunagi sirgema selja ja vähem lootust eluteele kaasa pannud...mitte, et ta elu oleks halb olnud, aga lihtsalt...vahel oleks võinud kergemalt pääseda, tutvuste poolest või nii...kuigi vaadates oma perekonda... siis tundus, et tutvused olid jahenenud juba enne tema tulekut....