Maailm oli väljas linnusita karva, nii oli ta ikka kui lumi püsis päeva paar, mille jooksul linn ta ära jõudis määrida.
Kaaren istus sees ja vahtis läbi tuhmi aknaruudu õue...hakkas hämarduma, siit aknast välja vaadates oli pea et alati hämardumas, ei tea kas see oli nii, sest sees oli ere töötegemise valgus või tingitud sellest, et aknaklaasid olid meeleolu tekitavalt hämaraks toonitud..kes teab-kes teab mõtles kaaren, ilma et eriti tegelikult mõelnud oleks. Kaarna pea oli raske, talle tundus et see on tinaraskeid mõtteid täis, mis pead aina enam ja enam norgu - maapinna poole - meelitas.
Ta mõtles korra, et äkki pea peal seismine teeks olemise kergemaks, kuid samal hetkel tabas teda teadmine, et esiteks ta ei oska pea peal seista ja teiseks kui tal see ka välja tuleks oleks tõsiselt kaheldav, kas ta pärast uuesti ka püsti saaks...jaaa, pea peal seismine tuli jätta teiseks korraks.
Kuigi alles oli talve algus tundis Kaaren kuidas ta igatseb kevadet ja selle kergust, mis sulab meele sisse ja varvastesse ning teeb olemise helgeks, ta igatses, sest tinaraskus ja väljas aina hämarduv ilm mõjusid rusuvalt. Nii ilmatuma hea meelega oleks ta sest rusuvusest üle olnud, üle lennanud, ülevale poole tõusnud, kuid ta tiivad ei kandnud. Tiivad ei kandnud, sest nad olid rikkis, et mitte öelda katki. Kaaren mõtles meelega, et nad on rikkis, mitte katki, sest see andis neile teatava instrumentaalsuse, mis tegi sellest mõttest tiba kergema, kuigi ei vähendanud lennuvõimetust. Kaaren oli juba nutnud selle pärast, nüüd ta vaid ohakas vahel..ta lootus ei olnud kadunud, kuid kusagil sees ta tundis, et on väga vähe tõenäoline, et need tiivad teda enam lendama viivad - nad olid algusest peale valesti ehitatud, suure hoolimise, ent rutu ja silmaklappidega ja nii ei saanudki sellest head nahka tulla...Nojah, mis siis...eks siis tuli harjuda, paljud olid ju harjunud, mõtles Kaaren ja püüdis silme ette manada kõik need pingviinid, jaanalinnud ja emud, keda ta kunagi kusagil näinud oli, ei lennanud neist ju ükski.
Tegelikult ta oligi vist juba harjunud, lihtsalt vahel oleks siiski tahtnud veel tiirutada, ennastunustavalt tinast pead kaotades, lihtsalt selleks, et too kergus meeles püsiks ja peas mõtted raskeks ei settiks...