kolmapäev, aprill 24, 2013

Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.

Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.

Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee  pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.

Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...

Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.