Pfff ... emaks saamisega on mulle avanenud täiesti uus maailm  - ema rolli maailm, nii nagu teda avalikult sotsiaal- ja muidu meedias esitletakse ja ühiskondlikult konstrueeritakse ... ja see lihtsalt ajab sageli mu juhtme täiesti kokku.

Minu maailm ja see mida demonstreerivad sageli beebigrupid ning foorumid ning ajakirjanduslikud pihtimused lihtsalt lähevad sageli skisofreenilisse vastuollu.

Et no näiteks need pildid oma armsatest väikestest tattninadest, mida saadavad pealkirjad, "Minu tibu juba 7 kuud, kuhu see aeg küll nii kiiresti tõttab!" või "9 kuud tingimusteta armastust!" või et "Emme väike päiksekiir igas päevas". Nagu päriselt? Ma ei tunne end ära üheski.

Minu jaoks on see olnud ränk vaev ja päevad on veninud vahel nagu tatt. Iga järgmise täitunud kuu puhul ma mõtlen, jumal tänatud, üks jälle möödas. Ma ei suuda kuidagi nimetada väikest varest oma igapäevaseks päiksekiireks, sest ma julgen arvata, et on olnud kaks kuni kolm korda rohkem päevi kui ta on olnud pahur ja mind oma virinaga lootusetult ära tüüdanud kui heatujuliselt mu päiksekiir olnud. Ja tingimusteta armastus? ... ma saan aru, et ema armastus on eriline ja kasvab ning areneb suht jõudsalr, aga ma kuidagi ei julgeks seda nimetada tingimusteta armastuseks, pigem kirjaldaks ma seda kui paratamatu armastus.

Või kui keegi näiteks oma blogis ja ajakirjanduses räägib avalikult sünnitusjärgsest depressioonist ja kõik takka kiidavad, et tubli, tuleb rääkida jah ... ma olen nõus, igati tervitatav on rääkida sellest, et on raske ja sellest, et võib olla kurvameelsust ja sellest, et see kõik võib haiguseks kätte ära minna ning arusaamine, kontakt ja toetus on väga vajalikud ... aga mind paneb siiralt imestama, et ka sellest rääkides, peab autor vajalikuks toonitada, et ta on hea ema ja kaasa.
Ta ei lahku oma lapsest enne x aastaseks saamist kunagi kauemaks kui kaks tundi ja igal õhtul on tal mehe jaoks söök valmis ... Seda lugedes ma lihtsalt ei saa muudmoodi kui tunnen end puudutatuna ... mina jätsin lapse tema vanatädiga läksin kolmeks-neljaks tunniks välja kui laps oli kuune ja kui laps oli 9 kuud saatsin ta härjapõlvlase sugulaste juurde terveks ööpäevaks ja pärast mõtlesin, et kaks oleks parem olnud ... ka ei jõua ma sageli mingit õhtusööki valmis, sest vares ripub mu jala otsas  ja undab... aga, et siis, kas mina olen halb ema või laisk kaasa?

Selge mõistus ja intuitsioon ütlevad, et ma olen suht keskpärane ema ja mu laps on suht keskpärane laps ... ei midagi erilist ... aga see kuvand, mis läbi interneti akna tuppa ronib, paneb kahtlema ...

Lisaks on veel see aspekt, et ma ei ole kohanud palju kirjeldusi, millega minu emaduse kogemus kuidagi ühtiks ... et kas ma tõesti olen ainuke?
Kas ma olen tõesti ainuke, keda vahel tüütab üürgav vares kohutavalt ära, nii et ma oleks valmis ta peaaegu ukse taha tõstma? Kas ma olen ainuke, kes ootab varese isa kojujõudmist kui issanda õnnistust, sest siis ma ei ole temaga enam üksi ja keegi teine saab ka tema tahtmistega tegeleda? Kas ma olen tõesti ainuke, kes mõtleb vahel kibedusega, aga-aga-aga minu aeg ja minu elu ja minu tahtmised ... aga mina? Kas tõesti keegi teine ei taha vahel oma virisevale alla-aastasele nahapeale anda, sest ta lihtsalt viriseb ja väga tahaks ise magada? Kas ma olen tõesti ainus keda hirmsasti tüütab seeb lõputu mähkmete ja riiete vahetus ning söögitooli ja selle ümbruse koristamine ning igapäevane titerutiin?

Ma ei usu, et ma olen ainuke ... aga millegipärast keegi sellest ei räägi, see on nagu miskine hirmus tabu, sest kui keegi sellest avalikult räägib, siis keegi teine äkki arvab, et ta on halb ema.

Hirmus, eks?