Vatsiis elu ja maailma ... täna lõi USA trumbi lauale ja saab olema äärmiselt põnev ja kõhe samal ajal, vaadata, et kuidas ja kuhu see kõik edasi läheb ... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kaevelda ...

 Mul on peas hoopis teised mõtted mõlkunud, mida justkui jagada olen tahtnud aga kuidagi on taas lükkunud ja lükkunud ... ei teagi, kuidas selle kirjutamisega alati on nagu on ...

Viimasel ajal, seoses kabariitide kasvamisega olen muutunud siin saarel aina enam ja enam koduseks ning palgatööde lõppemisega ka kuidagi kummalisse isolatsiooni sattunud, mis on mulle üsna sirgjooneliselt selgeks teinud, et ma olen ennast kuidagi üsna üksildasse nurka mänginud ... ja vist on vaja kas tõsist sisemist avardumist või enese ümber orienteerumist ja avatumat suhtumist kohalikesse.

Jah, aga ma tunnen teatud umbusku kohalike suhtes ... ma tean, et nad on osalt väga toredad ja sõbralikud ning lobisejad saarlased ... ent samas on neil kummaline keeleline komme üksteisele kogu aeg korrutada et nad saavad teineteisest aru ja teavad teise inimese nime ... seda eriti just ametlikes või poolformaalsetes jutuajamistes - Kui telefonikõne jooksul pöördutakse minu poole 5-6 korral minu eesnime pidi, siis ma muutun närviliseks. Ma tean, mis on minu nimi ja ma tean, et ma tutvustasin ennast ka oma vestluspartnerile, nii et ka tema teab minu nime ja mina tean et tema teab ... miks ta siis aina ja aina seda kordama peab? Ma saan aru et ta räägib minuga, ma olen ka kindlal teadmisel, et ta teab mu eesnime, ning hääldab seda korrektselt, miks siis aina uuesti ja uuesti üle korrata?
Minu sees sügaval on kusagil see uskumus, et nime teadmine annab sulle nimekandja üle kontrolli ... on ka sees õpetus, et kui metsas keegi võõras su nime hüüab, siis ära vasta, võib mõni kole haigus olla mis tahab külge hakata. Nimi on üldse kuidagi väga isiklik asi ja see pidev poolformaalses jutuajamises nimemainimine, mis tuleb justkui mingist etiketist või vestluskontakti hoidmise vajadusest, tekitab minus suurt võõristust.

Teine üsna samalaadne kummastav komme on siinsetel kohalikel teineteisele märku anda, et nad esiteks ikka kuulavad mida neile räägitakse ja teiselt poolt rääkijatena nad tunnevad huvi, et kas teine/vestluspartner ikka saab aru, mida nad räägivad ... nii kostab läbi poolformaalsete ja formaalsetevestluste aina kinnitusi - "Ma olen sinuga ..." -  mille kontekstipõhiselt võiks tõlkida, ma kuulen ja saan aru, mis sa mulle selgitada püüad. Ning sõprade vahel rohkem - "Ma kuulen sind" - mis tõlkub üsna sarnaselt.
Ning sõpradevahelistes kõnelustes on äärmiselt sage rääkijapoolne küsimus, mis tavaliselt lõpetab mingi jutu - "Sa saad aru, mis ma mõtlen" - mille kontekstipõhine tähendus võiks olla, et ma rääkisin oma loo ära ja nüüd sa võid kommenteerida ja/või sa saad aru ju mida ma mõtlen/tundsin/rääkisin.
Tegemist on peamiselt kontakti kinnitavate lausungitega, ma olen ikka siin, ma saan sust täiesti aru jne.  - pole kuigi keeruline mõista ... ent samas mulle, eestlasele, kes on harjunud vestluskontakti hoidmiseks noogutama või pomisema midagi habemesse või silmsidet hoidma, on see väga naljakas ja harjumatu kui peab pidavalt selgesti sõnadega väljendama et ollakse ikka veel kuuldel ja tõesti mõistetakse mida teine pool räägib. Tekib mingi lollakas pooletoobise tunne, millest ülesaamist, vist tuleb eraldi harjutada ...

Njah, ja ikka ja jälle jään ma hätta ka kohalike pisivestlustega ... näiteks kui perearstikeskuses istuv registraatoritädi, kes väga armastab lobiseda, sinu haiguslehte täidab ja küsib üle vastuseid, mida ta arsti poolt ettekirjutatud lehelt loeb ja ümber kirjutab, siis ei piisa kui sa vastad : "Jah, vist tõesti see sotsiaalkindlustusele minev leht." "Jah, teisest kuupäevast alates." "Mhmh, põhjus tõesti teie mainitud ..."
Sest siis oled sa ilmselgelt jutuaher ja ebaviisakaski ... ja pälvid kommentaariks juba ilma siira naeratuseta üle huulte tuleva "Te vist ei räägi palju?". Pole parata ma satun kimbatusse, meelde tuleb kuidas ma iga kord siin ooteruumis istudes mõtle, kuidas too tädi küll jaksab nii palju lobiseda ja kui ta kasvõi 15 protsenti vähem lobiseks, siis ootaksid pooled siin istuvatest patsientidest võib olla isegi 10 -15 minutit lühemalt. Aga küllap tõesti, tegelikult on viga minus. Naeratan kohmetult siis registraatorist tädile, kes on lehe täitmisega peaaegu lõpusirgel ja on mu nime kolmandat moodi valesti kirja saanud, ning pomisen vastuseks, et ma olen jah üks neist, kellel pole palju öelda.

Ja siis on veel see eestlaslik uhkus, mis mind siinsetes tutvuse-algustes ikkagi tihti valele rajale juhatab.
Minu rääkimismaneer avaldab kiiresti, et ma ei ole kohalik ja nii on uute tutvuste puhul ruttu tulema küsimus "Kus te pärit olete?" või "Kas te olete poolakas?". Vastus, et ma olen Eestist või et ma ei ole poolakas vaid eestlane, tekitab tavaliselt kohalikes saarlastes segaseid tundeid. Tuleb aus olla, on neid kes teavad kus Eesti on ja on rõõmsalt üllatunud et ma poolakas pole ja kes kohe tunnevad huvi kuidas meil ka kodumaal ilm on. Aga rohkem on mu teele siiski sattunud neid, kellel pole aimugi kus täpselt asub Eesti, ent kusagilt on siginenud teadmine, et see on Poolaga samas kandis ja nii on igaljuhul tegemist idaeurooplastega, kes on tulnud meie saarele kulda ja õnne otsima ... ja nii mind nende peas kullaotsijaks tembeldataksegi ja suurt pikemat juttu pole vaja teha ... sest võib ju juhtuda, et kui nad minuga viisakat vestlust edasi arendavad siis ma ajan küüned taha nende töökohale ning võib olla ka pangakaardile.
Asja ei tee tihti paremaks ka kohalik kaaslane, sest siis ma olen ju ilmselgelt kullakaevaja kes on juba ühe nende omadest ära võrgutanud ja oma püünisesse püüdnud ... järgmiseks on mul kindlalt silme ees nende või nende abikaasa töökoht ja pangakaart ...
Eestlaslik uhkus aga ei jäta seda kiiret automaatset tembeldamist märkamata, ning paratamatult tekib miskine trots, mis keeldub vabatahtlikult ise initsiatiivi haarates selgitamast, kus on Eesti, kes on eestlased ning mis põhjustel ning asjaoludel mina täpselt siia saarele olen sattunud, mis tööd ma teen, mis haridus mul on ja miks ma arvan, et saarlased ise on liiga mugavad ja hea elu peal mõttelaisaks läinud ning idaeurooplased ei võta ära mitte nende töökohti vaid töötavad kohtadel, mida nad ise vaid väga pika hambaga täitma soostuksid ... Nii et ma lihtsalt naeratan kerge ärritusega hinges ja pisivestlust mitte kuigi julgustavalt ...

Njah ja nii see läheb ... ma näen endas palju arenguruumi ... aga samas on kusagil sügaval hinges lootus, et äkki ei pea nii palju arenema selles pisivestluste ja keelemaneeride muutmise suunas ... ehk leidub mõni kohalik, kes sellest eestluse veidrusest minus suudab läbi hammustada ja on valmis rääkima ehk kauemgi kui 10 minutit ja muustki kui ilmast ...