Pulki täis....jaa pulki täis oli Kaarna pea...kes tammus jalalt jalale ega saanud miskipärast rahu....ta oli viimasel ajal kuulnud ja tähele pannud nii mõndagi ja nüüd ta mõtles, mõtles miskipärast natuke rahutuid mõtteid inimestest ja nende suhetest...neist kes olid sõbrad ja neist kes olid kallid, neist kes olid üksi ja kellel olid kallid...ta mõtles kui erinev see kõik on ja kuidas ta mitte kunagi varem ei olnud sellele mõelnud....ta polnud varem aru saanud kui erinevad olid need viisid kuidas inimestele said teised inimesed kalliks...kuidas sellele läheneti omamoodi...küsimus ei olnud mitte niivõrd et kes kellele meeldis, kuivõrd kuidas sellest meelidmisest miski sündis....

Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....

...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult

....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....

Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....

Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...

Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?

Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....

Suvi...või pigem suisa SUVI, läbiva suurtähega... Põhjamaa suvi lõunamaise kuumusega....jaa mulle meeldib....las käia!

Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....

Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....

Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....

Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...

hõkk...pkk....prrrr.....vaaak....tsihh...turtsus Kaaren vaikselt sulgi turritades ja närviliselt varbalt varbale tammudes... raisk! suutis ta viimaks välja kähiseda... ta oli täiesti rooste läinud, suu oli üdini oranži-pruunikirjut puru täis ja ei tulnud välja ühtegi mõistlikku häält....kohutav kolevants, nii ei saa ju rallit sõita, et jääd natukeseks vait ja siis enam ei tulegi välja, ühtegi piuksu ega meeldivat häälepoega....väkkar, vastik-vastik-vastik.... mõtles Kaaren ja jätkas oma puristamis-luristamis-köhatamis tantsu...

Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...

Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...

Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....