Miks tundub mõtete sõnaline realiseerumine vahel nii ohtlik?
Miks ei julge panna mõtteid tumedate ridadena heledale paberile, kuigi nad välja nõuavad ja sisemusse ära ei taha mahtuda ning sind lämmatama kipuvad. Sina muudkui mõtled ja üritad mõtteid kokku pakkida, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid, keerad neid rulli ja püüad neist õhku välja pressida. Lõpuks oled ikkagi pungil ja vilgub plahvatusohtu märkiv tuluke, mõistus on selle aja peale ammu faithal errori teinud ja kõrvad pea alla pannud või ära sõitnud. Kuid hirm lihtsalt liiga suur, surud hambad risti, ei võta kirjapulka kättegi ja vaikid, sest muidu jooksevad mõtted su juurest ära, või saavad tõeluseks või mis veel hullem ei saa tõeluseks või keegi naerab nad välja või muutuvad need suured ja olulised mõtted äkki mõttetuteks, banaalseteks ja rumalateks kui välja saavad.
Misiganes, kõik halb, mis juhtuda võiks, tundub on rohkem kui tõenäoline...Viimaks aga annad sa siiski alla või õigem oleks öelda annad sa välja....mõtted rulluvad lahti ja vormuvad seosetuks sõnadejadaks või arusaamatuks karjeks inimkihaval tänaval või tuhandeks tähemärgiks virtuaalsel valgel. Järgneb hetkeline kaos, keegi ei tea mis teha, siin nad nüüd on, kõik korraga päevavalgel oskamata ise endaga midagi peale hakata, ajapikku leiavad nad koha kellegi kõrvades, silmades, peas ja tunnetes või jäävad tänavasillutisele paremaid päevi ootama...Sina oled aga tühi ja red bulli joomata tekivad tiivad, oled lühikest aega tiivastega lenin ja vabadus hinges karjumas tiirutad ringi..siis teeb mõistus restardi või tuleb oma kolme kodinaga koju tagasi.
Vaatad nõutult ringi ja vaatad, mis toimunud on. Arvutad kokku kahjud ja loed üle saadud boonused ja oledki alguses.......kui mitte tsüklis...

Need hetked kui elu tundub kehva absurdina.....
...on viimasel ajal kuidagi harvaks jäänud, kuid samas kui üks selline hetk kord tuleb, siis annab ta end tunda kogu oma imalas suursugususes ja hiilguses......Ilus, lihtsalt ilus, rohkem kirjeldavaid omadussõnu ei tule meeldegi....silmad on pisaraid täis ja samas ei suuda naeru tagasi hoida.....Mida veel? Kuhu edasi?..... See ei saa ju võimalik olla, aga vaata kuidas tahad...ON!
Lihtsalt imelollakaid asju juhtub, täiesti juhuslikult jookseb kõik okastraati ja keerab end sõlme, täiesti paranormaalsed asjad leiavad aset ja sina ise oled nagu väikelaps vaatad ja imestad.....ei saa aru, kuidas kõik nii läheb nagu läheb, ei taipa, et midagi valesti tehakse......
Siis korraga istud maha ja nutad peatäie ning taipad paistes silmi nühkides, et mõttetult valatud sai see vesi, sul pole ju selle absurdiga ühtegi seost, asjad lihtsalt on nii.... kummastav kergendus poeb hinge ja samal hetkel tabad, et kahjuks oled sina ikkagi see, kes seda idiootsürri suppi kahe suupoolega järgmised päevad jahvatab.....jälle ajab nutma.... aga lihtsam on kõik kurele saata, üks pläru teha ja magama keerata....
Ega supp varblane pole, et eest ära lendab ja absurd ei mädane ega hallita ka....

30. aprill....või juba 01. mai 2005...
...absint põleb sinise leegiga, suhkrutükk selle sees säriseb justkui oleks sattunud kuuma päikese kätte....keegi rääkis, et sinine leek olevat kõige soojem---mina ei tea sellest midagi...ta jälle tantsib Heikiga.....Emajõel sõuab leek, kollakas-oranž, eriliselt ilus leek :), ja meie.... eks seda näis homme, mida meie teeme....praegu oleme siin, mina kellegi suurte mustade kinnastega, Liis kaameraga ja maarja, maarja ise, natuke purjus aga endiselt alles....s kem tõ seitshas???