uisud... ostsin endale uisud.... sest kui kevade igatsus hakkab hinge piinama nii meeletul kombel, et elada on raske, siis tuleb jäänud talvest viimast võtta ning talverõõme nautida... ja uisutamine on selleks üsna hea moodus... eriti veel sellisel maal nagu seda on Soome, sest Soome riik on kaval nagu kapsauss, pannes hulga raha soprdirajatiste alla ja otsides üha uusi võimalusi kuidas parandada sportimise võimalusi... sest kui sportimiseks võimalusi leidub, siis võib alati öelda, et meie oleme ülekaaluliste heaks ja rahva rasvumise vastu kõik teinud ning südamerahuga räpstoidu söömist siis edasi propageerida... ei noh mulle sobib, sest uisud polnud kallid ja uisuplatse peaaegu jalaga segada, ning räpstoidu ostmiseks niikuinii raha ei ole... söön aga eestist kaasa tassitud tatart ja pastat rohelise pestoga ning tervis tuleb mis mühiseb....

....Lisaks mulle meeldib uisutada, tekib selline vaba ja kergeliuglev tunne, või noh nii vaba kui ühel 20X30 meetrit platsil ringitiirutades tulla saab ja värske õhk kosutab kopse ja hinge.... ning õhtuks on kehas tunne, et midagi on tehtud... nii et miks mitte... Täna leidsin veel jäähoki litri ja pepuka kah uisuplatsi pervelt... tarisin kohe koju, lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on kõige rohkem asju...

Ja nii ma elangi... kuigi hing ihkab kevadet ja jalad kergeid tenniseid ja õlad nahktagi... ei taha, seda külma ja raskeid mantleid, tahan päikest ja hiirekõrvul kaskesid ja linde kes laulaksid soojast, mitte selleks et sooja saada... ja tahan seda head kevade lõhna ning ojavulinat... ning muidugi inimeste päikesest rõõmsaid nägusid ja tekkivaid tedretähne... ainuke mida ei taha on need armunud paarid, kes just kevadeti, mil veed jooksma saavad tänavaile kudrutama tulevad.. või noh natuke tahan neid ka, aga ainult natuke, sest kadeduseuss rikub muidu kõik ilusa... jah armuda tahaks ka ja tahaks, et hing saaks terveks ning süda ka, sest siis oleks mida jälle pimesi kellelegi ära kinkida...jahh kevadet tahaks küll...

.. aga omme lähen jälle uisutama, sest kevadeni on veel ju aega, ma arvan et nii kuukene küll saan uiske aseainena kasutada, kui vaid konte ei murra...

tunnen ennast nagu katkine nukk... jahh just nukk, sest nii vaid võib, seda mis toimunud on ebatõeliseks, mänguks pidada. Seest on õõnes ja kuigi käed enam ei värise ja pisarate kontrollimisega saan hakkama, ei suuda ma siiski mõelda, lihtsam on olla nukk, kes ei oskagi mõelda.

Ma kardan, kardan kõike ja kardan kõike haaravalt..... seda kõike oli liiga palju, ühe nädala kohta lihtsalt liiga palju, liiga palju valu, liiga palju hävitamist.

Ma ei saa aru, miks seda vaja oli ja ma ei tea kuhu ja kuidas edasi minna, sest tagasi ei taha ma enam minna.... ja nii ma siin olen, võimalikult rõõmsameelne, võimalikult normaalne, võimalikult üle... ise kükitades ja lootes saada mannatera suuruseks, leida turvaline paik endale, mis ei ole katki.... ma ühte sellist paika tean, aga ka see kipub sõrmedevahelt laiali pudenema.... olen liiga kohmakas!

Ma tahaks olla mustkunstnik ja osata teha neist tervaservaga kildudest tagasi ilusad särvad tervikud. Ja unustada tahaks ka.... tahaks ollagi too nukk, sest tema ei mäleta ja tema ei pea edasi tegutsema ja olema, tema on ainult kann...