Lõpuks ... lõpuks oli Kaaren ju ikkagi laululind ... või siis ehk oli see pigem siiski kõige algus see laululinnuks olemine ... aga miskipärast ei olnud talle keegi pagasisse toppinud ei lõõritusi ja trillereid ei miskit, et isegi huikeid polnud, see oli muidugi juba nahhaalsus aga nii ei saanudki millegagi suuremat laulu üles võtta ... õnneks olid siiski üminad ning kraaksatused, eriti ekstreemseteks puhkudeks ... või noh, tegelikult Kaarnale meeldis kraaksuda ka, eriti õhtuti kusagil vähe tühjemas pargis või kõleda tuulega tänaval, mõne viimase jalutaja peakohal ... sest mis kasu on olla must lind kui üldse hirmus ei ole ... Kaaren mõtles oma sõbra Rölli peale ja saatis läbi nokatäie naeru talle tervisi.

Kui Kaarna pagas oleks olnud mõni huige, oleks ta hetkel vist huikunud, korda paar ... üminateks polnud tuju ning kraaksatused oleks olnud liiga tungivad ... aga kuna polnud, siis oli ta üsna vait ja vaatas sillalt alla jõevirvendusse. Sees oli kuidagi tavapäratult imelik ... ta polnud kunagi pinnapealsusi armastanud, ent hetkel ei suutnud ta kaugemale vaadata, ta ei tahtnud näha kaugemale, teda ei huvitanud ... See oli uus ja hetkest tulenevalt ebahuvitav tundmus ... aga teda alati ju huvitas, kui mitte üks siis teine ja ometigi sügavutigi, ent hetkel mitte ... Kaaren tammus ja vaatas vett, sealt paistsid silla tuled ja vihm ... vihm paistis rohkem, sest sadanud oli juba üksjagu ja sadu tugevnes ... Kaarent vihm ei seganud, ta ei pannud seda mujal kui virvenduses tähelegi ... ta tundis hetkel suuremat väljakutset sellelt poolt, mis toimus ta sees. Too uus apaatsus oli ta tähelepanu võitnud ... kuid ta tundis juba kusagil kuklas, kuidas isegi see ei huvitanud teda nii palju, et ta oleks suutnud süüvida. Kaaren väänas oma tahtejõudu kringliks, kust kohast, kust see uus tunne oli tulnud? Mis see on? Miks on?

Tahtejõud andis alla, apaatsus seljatas linnu ... Kaaren tundis kuidas huvi puudus ta krõnksus varvastest tiivaotsteni levis ... Ta tammus veel pisut ning vaatas tühja pilguga seda voolavat külma vett ja ei mõelnud midagi ... Siis seadis ta sammud kesklinna suunas ... Linn, mis muidu Kaarnaga alati, vahel tüütuseni, dialoogi astus ning oma mälestuste vooluga linnu rajalt maha võttis oli täna võimetu ... Kaaren istus kellatorni otsa ja muigas ... võidukaks naeruks oli ta hetkel liiga tuim aga muie murdis nokka küll ...

Ta ei teadnud, kust see tuli või mis see oli, aga see oli puhkus ... tema muidu nii äreva meele hetk ärevuseta, mureta, lootuse ja lootusetuseta ... tema tavapärase koormata ... Tõesti, ta oleks võinud peaaegu et lauldagi ... Kraaks!

Sügis on jõudmas kaamose faasi ... sajab ja on pime - oktoober ja november oma suurepärasuses ... selline tunne on, et lihtsalt kogu kuradima aeg on pime, ärkad on pime, jõuad koju ja on pime, isegi kui päevad ei ole sisult ühesugused tunduvad nad olevat ühtemoodi pimedad ...

Ja need kollased imelised lehed, mis veel nädal tagasi tundusid kõige ägedam looduse leiutis üldse ... need aina kukuvad, sealjuures vaikselt, mitte nagu õunad, mõnusa potsatusega ... ei, need hiilivad lihtsalt okstelt minema ... iga päevaga on neid puuotsas aina vähem ning vihmast märgadel tänavatel ja kõnniteedel aina rohkem ... nad muudavad kõnniteed ligedaks ja libedaks ja juba ei tundu nad toredad ... ei mitte sugugi, nad häirivad oma kollases ligeduses, millesse ei taha kukkuda.

Ja tuul on ka tagasi, see külm ja läbilõikavalt ligihiiliv tuul, mis võib tuua nii mõndagi. Alguses sa naudid teda küll, sest ta toob sellise vabaduse tunde, et miski ei loe ... aga siis ta sindrinahk ronib su seeliku alla ja kampsuni vahele ning järgmine päev on nina tatine ning mingises kummalises roietevahelises närvis põletik ... sähh sulle vabadust ... valuvaigisti hoopis!

Njah ja ning siis see paganama tempo, mis elu edasi sunnib, see justkui üritaks sügisese kaamose eest ära joosta, nimekirjad asjadest, mis peab ära tegema venivad aiva pikemaks ... sinna voorib mingiseid väikesi tüütuid tegevusi teiste sappa ning ootamatuid, üllatavalt palju tähelepanu nõudvaid ja "muidu on pekkis" tegevusi trügib lisaks nende vahele.
Pea rehkendab samal ajal, loeb näppe abiks laenates, päeva alles jäänud tunde ja kalkuleerib võimalike tegevuste eeldatatavaid kestvusi, et teha parim võimalik valik ... aega tundub olevat kogu aeg vähem kui tegevuste peale eeldatavasti peaks kuluma ... lõpuks hakkavad isegi meeldivad sotsiaalsed toimingud ennast kuidagi õigustama, ning ühtäkki taban ennast tõsiasja eest, et "peab" tegevuste ritta on sattunud ka puhkamine ja ma parasjagu olen rehkendamas, kaua see mu päevast saab võtta, see puhkamine ... ma ei ole sugugi kindel, kas on enam varsti asju, mida ma tahan teha või kolib kogu krempel "peab" lahtrisse ...

Võib muidugi kohe ka väita, et "peab" on ju tegelikult ainult keeleline, et tegelikult ma ju tahan ikka ka ... jaa, tõsi, enamusi asju mis ma teen, ma siiski tahan teha, aga ideaalis tahan ma neid teha omas tempos, mitte jooksu pealt, samal ajal kõigile neile teistele asjadele mõeldes, mis veel seal nimekirjas laiutavad.
Tahan asju teha keskendudes, mõtlemata, kaua mul selleks asjaks on ... või nii ma kujutan seda ette ... Vastik on korraga avastada, et keegi asjalik ja veenev mu peas korraga heale ideele tuleb - Mõtle, kui ma 10 minutit vähem käesolevale pühendan, siis ma ju ometi leian need 10 minutit justkui maast ja saan nad kasutada mingile muule tegevusele, mis peab veel täna ära tehtud saama - ... imeline mõte, kiidab keegi takka ja siis enam mitte ... miski tõuseb peavoolu mõttefoonist kõrgemale ja kolgib südametunnistusele ... allooooo??

Kutsun ennast korrale, katsun sellest arvutusmasina rollist hetkeks taas kõrvale astuda ... lähen keeran ühe sigareti ja luban, et ei rehkenda rohkem ... - Ei, ei tohi ... ma ei ole päriselt selline, ma ju ei naudi seda, see teeb mu tobedaks väikeseks väikeste mõtetega inimeseks ... on ju suuremaid asju, palju suuremaid asju, mis on ju palju tähtsamad, onju, ON JU?! - nügib miski sees ...

On, hingan sügavalt sisse, on küll, aga mille pagana pärast pole neid keegi sinna PEAB nimekirja kirja pannud ...

Kaaren ümises väikesest viisijuppi ... midagigi, et täita seda pehmet vaikust, mis juba paar kuud peas valitses.

Nad panid kesklinna need paganama hakipeletid ja Kaaren oli sunnitud hankima kõrvatropid.

Ta polnud kunagi olnud väga lärmi austav tüüp, kuid need hakid olid seesinase peltimasinavärgi kõrval olnud poisikesed ... Kaaren mõistis et lärm ja täissitud villane mantel ei olnud hästi võrreldavad suurused, aga ... tema oli see, kes pidi elama tropid kõrvades.

Üha viludamaks muutuva sügistuulenaerus oli see ühtpidi talvevarustuse eelmäng, ent see pehme puuriv vaikus, see mittekuulmise müür, mis eraldab maailmast, kui tropid kõrva sead oli ängistav.
Kaaren muidugi ei murdunud lihtsalt, ta laulis endale ja ümises ja vestis lugusid oma peasisese vaikuse murdmiseks, ning kui suu vahutas ning kurk oli kähe, süüvis vähem või rohkem väärt vaadetele või pusis mõne keerukama ülesande kallal, mis elu ta õlule oli heitnud ning pidas vastu ...

Tõele au andes ei karjunud need hakipeletid ju kogu aeg, ent Kaaren polnud suutnud nende graafiku salapärasse hingeellu süveneda ning otsustas oma parema närvikava huvides olla varustatud.

Vahel ta siiski võttis tropid kõrvust ja pühendas end võõrastele kõnekatketele, mis Barclay püsti otsa ära kostusid ning keskendus igale sõnale.  Kaaren oli veendunud, et neis katketes peitubki tõde ja inimolemuse eksistents ... jah sest mis oleks õigem vastus kolmeaastase poisikluti küsimusele: "Emme, mis on ostupalavik?" kui "Kole haigus, mis tabab, kui ostad liiga palju asju ..."

Mõnikord kui äng siiski ajudele hakkas ei suutnud ta vastu panna ja kergendas end parimatele mantlitele, autodele, diplomaadikohvritele ja soengutele, mis silmapiiril ning tundis kuidas teatav rahuldustunne pehmet vaikust saatma sigines ... 

Neil puhkudel, kui isegi see ängi ei leevendanud allus ta provokatsioonidele ja tegeles sellega, mis pähe tikkus, kõik need mõtted ... mõeldud ja mõeldamatud tilkusid ükshaaval ta teadvusesse ning nõudsid tähelepanu ja Kaaren andus ... needes oma väikese pea suutmatust ja mõttelõngade pikkust ... õnneks juhtus seda siiski harva ja Kaarna sisetunne ütles, et varsti saab parem ...

Amsterdam ... ma olen juba kaua tahtnud sellest kirjutada ... jah, ma käisin Amstrdamis, sel suvel.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.

Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...

... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel  Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.

Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära! 

Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.

Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.

Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke  idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.