Lõpuks ... lõpuks oli Kaaren ju ikkagi laululind ... või siis ehk oli see pigem siiski kõige algus see laululinnuks olemine ... aga miskipärast ei olnud talle keegi pagasisse toppinud ei lõõritusi ja trillereid ei miskit, et isegi huikeid polnud, see oli muidugi juba nahhaalsus aga nii ei saanudki millegagi suuremat laulu üles võtta ... õnneks olid siiski üminad ning kraaksatused, eriti ekstreemseteks puhkudeks ... või noh, tegelikult Kaarnale meeldis kraaksuda ka, eriti õhtuti kusagil vähe tühjemas pargis või kõleda tuulega tänaval, mõne viimase jalutaja peakohal ... sest mis kasu on olla must lind kui üldse hirmus ei ole ... Kaaren mõtles oma sõbra Rölli peale ja saatis läbi nokatäie naeru talle tervisi.

Kui Kaarna pagas oleks olnud mõni huige, oleks ta hetkel vist huikunud, korda paar ... üminateks polnud tuju ning kraaksatused oleks olnud liiga tungivad ... aga kuna polnud, siis oli ta üsna vait ja vaatas sillalt alla jõevirvendusse. Sees oli kuidagi tavapäratult imelik ... ta polnud kunagi pinnapealsusi armastanud, ent hetkel ei suutnud ta kaugemale vaadata, ta ei tahtnud näha kaugemale, teda ei huvitanud ... See oli uus ja hetkest tulenevalt ebahuvitav tundmus ... aga teda alati ju huvitas, kui mitte üks siis teine ja ometigi sügavutigi, ent hetkel mitte ... Kaaren tammus ja vaatas vett, sealt paistsid silla tuled ja vihm ... vihm paistis rohkem, sest sadanud oli juba üksjagu ja sadu tugevnes ... Kaarent vihm ei seganud, ta ei pannud seda mujal kui virvenduses tähelegi ... ta tundis hetkel suuremat väljakutset sellelt poolt, mis toimus ta sees. Too uus apaatsus oli ta tähelepanu võitnud ... kuid ta tundis juba kusagil kuklas, kuidas isegi see ei huvitanud teda nii palju, et ta oleks suutnud süüvida. Kaaren väänas oma tahtejõudu kringliks, kust kohast, kust see uus tunne oli tulnud? Mis see on? Miks on?

Tahtejõud andis alla, apaatsus seljatas linnu ... Kaaren tundis kuidas huvi puudus ta krõnksus varvastest tiivaotsteni levis ... Ta tammus veel pisut ning vaatas tühja pilguga seda voolavat külma vett ja ei mõelnud midagi ... Siis seadis ta sammud kesklinna suunas ... Linn, mis muidu Kaarnaga alati, vahel tüütuseni, dialoogi astus ning oma mälestuste vooluga linnu rajalt maha võttis oli täna võimetu ... Kaaren istus kellatorni otsa ja muigas ... võidukaks naeruks oli ta hetkel liiga tuim aga muie murdis nokka küll ...

Ta ei teadnud, kust see tuli või mis see oli, aga see oli puhkus ... tema muidu nii äreva meele hetk ärevuseta, mureta, lootuse ja lootusetuseta ... tema tavapärase koormata ... Tõesti, ta oleks võinud peaaegu et lauldagi ... Kraaks!